Honduras + Sofia = ?

Eestisse!

2011-08-18T22:59:00.003+03:00

Olen blogimaastikul olnud täiesti kadunud... eks pikemate reisidega juhtub ikka nii.

Ei tasu selle pärast pikka viha pidada, sest juba vähem kui nädala pärast olen ma Eestimaa pinnal tagasi.

23. augustil kell 12.00 asun teele ning
24. augustil kell 17.55 peaks ma tagasi Eestis olema.

Varsti näeme!

Science fair

2011-05-25T21:29:00.005+03:00

Nagu ma enne kirjutanud olen, on Honduras nagu väike Ameerika Ühendriikide koloonia. Kõik, mis eksisteerib USAs, eksisteerib vähemal või suuremal määral ka siin.

[Kõige parem (loe: uhkem) haridus on bilingual, mis tähendab tegelikult seda, et õppekeel on inglise keel. Õpetajad tohivad lastega rääkides kasutada ainult inglise keelt. Kõik lõppeb sellega, et lapsed ei saa korralikult selgeks ei inglise keelt ega hispaania keelt ning ülejäänud õppeainete materjal tuubitakse lihtsalt ingliskeelselt pähe.]

Mina sattusin ühte sellisesse kooli science fair'i kohtunikuks. Ma läksin lihtsalt oma sõpradega kaasa sellist gringolikku nähtust uurima ning tuli välja, et üks kohtunik ei ilmunud välja, nii sain mina selle auväärse ameti omanikuks. Neil oli väga uhke tunne oma eesti aukülalist aktusel välja kuulutada :)

Aktusel tekkis naljakas olukord, kui ilmus välja kohalik superstaarist jalgpallur Amado Guevara. Meid oldi juba varem tutvustatud, kuid tutvumise hetkel mul polnud õrna aimugi, et tegemist on jalgpallitähega. Mulle tuvustas teda Barbara, kelle nnaabritar on tema naiseõde, nii et mina kohtlesin teda nagu tavalist inimest. Kujutage ette minu imestust, kui Amado ilmudes kõik lapsed äkki vaimustusest kilkama hakkavad. Alles siis jõudis mulle kohale, et tegemist pole tavalise lihtsurelikuga.

Pärast oli Barbara pettunud, sest ta olevat teda mulle tutvustanud, kuid kust mina peaksin teadma, et mingisugune Barbara naabrimees on kuulus jalgpallikapten?

Nii et nüüdseks olen tutvunud igast laadi kuulsustega alustades presidendist ja lõpetades jalgpallitähega!

[Kusjuures paar päeva hiljem sattusin ma Amado majja grillpeole. Meile pakuti Grey Goose'i ja mingit ülikallis tekiilat :P]

Nüüd siis natuke lähemalt sellest "teaduslaadast". Mina olin ausalt öeldes täitsa imestunud, kui korralikult üks hondu laps võib midagi ette valmistada. Ma pidin valima parima töö kolmanda ja siis hiljem neljanda klassi õpilaste seast ning see polnud üldsegi nii lihtne.
Kolmanda klassi tööde seas sai näha isevalmistatud termomeetreid, uurimust, mis värvi küünlad kiiremini põlevad, vee sidumist õliga ja suitsetamispudelit (pudeli sees olev vatt muutus pruuniks ning nii tõestati, et suitsetamisel eraldub palju mustust!)
Neljas klass oli valmistanud kuuma jää (ei mäleta kuidas), aga see oli väga äge, sest selle lahuse külmikusse asetamisel tekkis jää, kuid eraldus nii palju soojust, et ollus muutus tulikuumaks. Lisaks sellele eraldadi piimast nõudepesuvedeliku abil rasvad ning värviti need vikerkaarevärviliseks, tõestati miks truenopops (ühed praksuvad kommid) suus praksuvad ning tehti jäälamp.
Pole paha kolmanda ja neljanda klassi õpilaste jaoks, või mis?

Kõik projektid olid väga head, kuid sama ei saa ettekannete kohta öelda. Tekst oli sõnsõnaliselt inglise keeles pähe õpitud, mistõttu mingit selgitamist ei toimunud. Küsimustele vastamine tekitas suuri raskusi ning üleüldse tekkis selline tunne, et lastel pole oma projektidest õrna aimugi. Kas võõrkeelne haridus on ikka nii hea?

Teie haridusreporter Tegucigalpas,
S.

Riigihaigla

2011-05-18T00:30:00.006+03:00

Normaalsed inimesed riigihaiglates ei käi ning olles enam-vähem normaalne olen ka mina neid siiamaani vältinud. Mõni aeg tagasi avanes ka minul võimalus seda "põrgut" seest näha, sest läksin ühe hondu sõbrannaga kaasa naistearsti juurde.

Haigla tehakse lahti kell 6, kuid järjekorda tuleb minna juba kella 5st, sest muidu cita't ei saa.
Meie jõudsime järjekorda kell 5.20 ning selleks ajaks oli see ligi 50 meetri pikkune. Lohutuseks oli ainult see, et kella 6ks oli järjekord veninud nii 200-meetriseks...
Kell 6 tehti haigla uksed lõpuks lahti ning sai asuda järgmisesse järjekorda - registratuuri. Kaart käes, saadeti meid günekoloogiaosakonda (loe: "tuppa"), kus tuli istet võtta ja oodata, kuni sind kaaluma ja vererõhku mõõtma kutsutakse.
Selles toas sain ma šoki - ma pole kunagi nii palju rasedaid naisi korraga näinud. See oli kohutav! Mingi hetk võttis minus maad paanika ning ma üritasin oma sõbrannale selgeks teha, et me oleme vales kohas - kõik on rasedad, kuid meie vajame tavalist günekoloogilist läbivaatust. Mõne aja möödudes sai selgeks, et me oleme siiski õiges kohas, kuid kõik, kes günekoloogi juures käivad, ongi rasedad. Kui medõed kuulsid, et mu sõbranna ei ole rase, ei hakanud nad teda isegi kaaluma.

Ootamine, ootamine, ootamine.

Siis öeldakse rodu nimesid, mis peavad selles järjekorras, milles need öeldi(!), minema kabinetti 17. Jäta siis 25-nimeline järjekord meelde!

Ootamine, ootamine, ootamine.

Paari tunni möödudes on mu kannatus peaaegu katkemas, kuid ma pean siiski vastu.

Kella 11ks jõuab mu sõbranna lõpuks arsti juurde.

Erahaiglas maksab günekoloogi vastuvõtt u 700 lempirat, riiklikus haiglas 6 tundi.

Teie haiglareporter,
S.

Migratsiooniametis

2011-05-17T23:42:00.006+03:00

Välismaalased võivad Hondurases ilma viisata viibida täpselt 90 päeva. Viisa saamisest ei tasu aga unistada - eelmisel aastal ei tundnud me selle haisugi.

Kuidas on siis võimalik riigis legaalselt viibida rohkem kui 90 päeva?
Variante on mitmed.
1)Käia Costa Rical (minek 2 päeva, tulek 2 päeva ning palju raha)
2)Käia Bellizes (minek ja tulek käib kähku, kuid praamipilet on kirves)
3)Käia Guatemalas, El Salvadoris või Nicaraguas (uus seadus, mis lubab uue "90 päeva" saamise eesmärgil ka nendes riikides käia, jõustus alles natuke aega tagasi ning migratsiooniamet seda ei soovita, sest piiriametnikud ei pruugi sellega kursis olla ning nii jätavad nad passi uue templikese panemata. Honduras - võimatu, et informatsioon jõuaks kõigini!)
4)Omades karistusregistri (notariaalselt) hispaania keelde tõlgitud ja apostillitud varianti ning ingliskeelset tervisetõendit on võimalik 20 dollari eesti kuus taotleda Hondurases viibimise loa pikendamist.
--> Oh imet, just viimane variant läks kasutusse!

Nõutud pabereid mul teistkordsel Hondurasesse naasmisel otseloomulikult ei olnud, kuid kuna Ladina-Ameerika riikides võtab kõik aega, ei olnud minu eelmist (pooleteise aasta tagust!) viisa taotlist veel ametlikult suletud ja ma sain samade dokumentide alusel oma "pikenduse" ära teha! :)

Keegi mind sellest informeerima muidugi ei tulnud, vaid kõik tuli välja siis, kui mind kutsuti minu endisesse vastuvõtvasse organisatiooni ICYE-sse allkirja panema.
Seal olles tuli jutu sees välja, et lõpuaruande esitamiseks on neil niikuinii minu viisat vaja ning seetõttu võin ma selle siin olles sama hästi ka kätte saada (kui veab!). Viisa saamine võtab ka muidugi aega, nii et kui hästi läheb, saan ma kuu aega enne äraminekut aastase Hondurase viisa - ideaalne, või mis? :D

Igasugune paberimajandus on omaette ooper. Alates sellest nädalast asub migratsiooniamet uues kohas, mistõttu oli kõik veelgi keerulisem. Eelmisel aastal ajas ICYE meie migratsiooniasju, kuid sel aastal sain ka mina migratsiooniametiga tuttavaks (kuigi abivalmis ICYE direktor David tuli vaese välismaalasega kaasa).

Esimene asi, mis migratsiooniametisse jõudes silma torkab, on metsikult pikk järjekord, mis mitmesaja meetri loogeldes esiuksest välja ulatub. Esimene emotsioon, mis mind valdab, on hirm, kuid see möödub kähku, kui David liigub julgelt järjekorrast mööda ukse juurde ning teatab valvurile, et me tulime "pikendust tegema".[Järjekord oli passide saamiseks, mis on hetkel üsna keeruline, kuna passide valmistamiseks kasutatav paber olevat otsa saanud.] Saame sisse, kuid sees peame me siiski ootama. Kui me lõpuks "löögile saame", ei anta mulle minu üllatuseks esialgu mingit "pikendust", vaid ainult arve, mis tuleb KOHE pangas ära maksta. Sealsamas migratsiooniametis on Banco Atlantida, kuhu me jooksujalu suundume. Kahest kassast töötab üks ning järjekord on 50 meetrit.
20 dollarit saab lõpuks makstud ning nüüd on vaja tagasi migratsiooniametisse minna. Pikast sabast mööda, väike selgitus valvurile, väike järjekord "pikenduste" akna juures ning lõpuks antaksegi mulle roosa paber, mille alusel saan ma oma "pikenduse" kolma päeva pärast kätte.

Hondurase paberimajandus on kohutav. Ajakulu on metsik ning informatsioon puudulik. Eesti pole täiuslik, kuid vähemalt kasutame me arvuteid ja Inernetti!

Teie migratsioonireporter,
S.

Koopaid avastamas

2011-05-17T23:15:00.008+03:00

Juba mõnda aega tagasi käisin Yoro lähistel ühte koobast uurimas. Koopa nimeks on La cueva del Tigre (tiigrikoobas).

Kogemus oli huvitav, kuid pettumust valmistas koobaste räpasus. Hondude haridustase prügiamajanduse koha pealt on üsna puudulik ning minu suureks pettumuseks oli koopa sisemus täis tühje krõpsupakke ning kasutatud kondoome. Olen oma silmaga näinud, kuidas lastele lihtsalt ei õpetata, et prügi asukoht on prügikastis... kuid ega neid prügikaste eriti lihtne leida ka ei ole.

Koobastest saab alguse jõeke, mille kaudu on võimalik koobastest välja jõuda.

Avastusmissioon.

Koopamatkajast Sofia

Täissoditud koopaseinad

Koopast väljumisel on tehtud väike järveke. Vesi on jääkülm! Que rico!

Teie koopareporter,
S.

Semana Santa

2011-05-17T20:15:00.016+03:00

Tere!

Jah, olen siiski elus, kuid blogitamisest veidi võõrdunud. Ma saan 100%-liselt aru inimestest, kellel pikemaks ajaks välismaale minnes, blogitamine mingi hetk tagaplaanile vajub. I've joined the club!

Aga ma üritan oma viimase aja juhtumised siiski lühidalt kirja panna.

Kõige tähtsam ja kõige meeleolukam oli kindlasti Semana Santa (tõlk "Püha Nädal"), mis on meie Suure Reede pikem variant. Eelmisel aastal käisime tüdrukutega troopilisel saarel Utilal, selle aasta eelarveprobleemide tõttu ma midagi nii suurt ette ei võtnud ning veetsin terve nädala ühe sõbra tädi villas. Villa asub põhjarannikul Omoa lähistel, 18 km kaugusel Hondurase suurimast sadamalinnast Puerto Cortesist.

Villa oli Semana Santa ajaks renoveeritud ning oli silmnähtav, et mu sõbra sugulased rahapuuduse käes ei kannata (loe "Vaprate ja Ilusate" sissekannet! )

Luksus oli täielik ning toit vapustav.

Minu igapäevane tegevus.

Väige gurmeetoidu näide - krevetipasta.

Võrreldes Utila ja Roataniga on lainetus üsna võimas!

Õhtuti sõitsime tavaliselt Puerto Cortesi pidutsema. Terve Puerto Cortesi rand oli muudetud söögi- ja tantsukohtadeks. Kogemus oli võimsam kui La Ceiba karnevali ajal! Erinevalt Tegucigalpast ei suleta mujal Hondurases kõik kell 2 öösel ning pidu kestis hommikuni.

Semana Santa lõpus avastasime me Omoa lähistel ühe pisikese loomaaia, mis lõppkokkuvõttes oli palju võimsam "päris" loomaaiast Tegucigalpas. Sissepääsutasu oli üsna krõbe (185L), kuid see oli seda väärt.

Lapsemeelsushoos.

Jaanalind (kõik imestavad siiamaani, kuidas miski võib minust pikem olla:P)

Armas loomake, mille eestikeelset nime ma kahjuks ei tea.

"Väike" laguunike sealsamas pargis.

Meri. Endiselt sealsamas pargis.

Guess who on torust alla laskumas? Endiselt sealsamas pargis.

"Ära puudu!"

Mängime väikseid lapsi ja ratsutame tapiiri seljas :)

Teie ökonoomne loomakorrespondent Omoas,
S.

Tegucigalpa

2011-04-07T23:29:00.003+03:00

Nüüd olen tegelikult juba poolteist nädalat Tegucigalpas olnud.
Meil on suvi käes - päike kütab ning pilvi pole, vihmast rääkimata. Päeval tõuseb termomeetrinäit pea alati üle 30 kraadi. Tänavad on tolmused ja õhk on väljaheitegaasidest paks - ülerahvastatud linn, kus auto väljaheitegaaside limiteermiseks ei eksisteeri ühtegi seadust, pole selles kliimas eriti nauditav. Vaatamata kõigele öeldakse, et Teguz on fresco (jahe), San Pedro Sulas on meie päevased, jahedad temperatuurid ainult öösiti.

Võin teid positiivselt rõõmustada - mu kaal ja kuumus on pöördvõrdelises seoses. Kuumus tõuseb, söögiisu langeb ning koos sellega ka kaal. Paari nädala pärast on tulemas Semana Santa (meie Suure Reede pikendatud versioon, kuid erinevuseks on see, et kõik lähevad randa) ning paistab, et mul õnnestubki bikiinivormi saada.

Paar nädalat tagasi oli siinne olukord üsna heidutav, sest õpetajad streikisid (minu meelest pigem mässasid). Juba Yoros viibides tekkis mul väike hirm Teguzisse naasta, sest uudised ja fotod olid hirmutavad. Latiinod on emotsionaalsed ning kui kuskil on võimalik seda ükskõik kuidas väljendada, seda ka tehakse. Põletati kumme, politseid loobiti kividega, Ameerika saatkonda piirati... mida vaid ei tehtud. Nüüdseks on kõik läbi, kuid see jama kestis paar nädalat. Riiklikud ülikoolid, koolid ning lasteaiad olid terve selle aja suletud ja inimesed veel imestavad, miks haridustase nii kehv on.

Kõik inimesed minu tutvusringkonnas taunisid tekkinud olukorda ning mõistsid õpetajaid hukka. Kuulduste kohaselt pole nende palgad üldse nii madalad, kui arvata võiks ning streike korraldatakse ainult laiskusest. Samas enamus tänaval "mässajatest" polnud üleüldse mitte õpetajad, vaid mingid suvalised jorsid. Kardetakse, et tegemist võib olla eelmise, riigist välja saadetud presidendi Mel Zelaya palgatöölistega... Eks me lähiajal näeme.

Teie märulireporter Tegucigalpas,
S.

Mägimatk

2011-03-30T23:04:00.006+03:00

Olen küll oma juhtumistega ajast maas, kuid kirjutan ikka.
Üleelmisel pühapäeval kõndisin (ronisin) mäkke. Ühed mu sõbrad tahavad rikkaks saada ning nende meelest on kohvi kasvatamine selleks ideaalne võimalus. Jose'l on Yoro lähistel mägedes maad ning kõrgusvööndilisus peaks teadjate meelest kohvile vaid hästi mõjuma. Istutaks 10 manzanat (kohalik pinnamõõtühik mis võrdub 6988,96m²-ga). Idee missugune!
Nagu Hondurases ikka, midagi ette ei planeerita. Idee mäkke ronida tuli kella ühe paiku päeval ning kell pool kolm tegime asjaga algust. See tähendas seda, et kõndimine leidis aset kõige kuumema ja teravama päikese käes.

Haarasime kaasa mägilasest teejuhi ning asusimegi teele.
Ma ei olnud ettegi kujutanud, kuidas üks mäkkeminek välja võiks näha. Ma teadsin, et see võib kujuneda raskeks, kuid kui pärast poolt tundi esimene mägimatkaja alla andis ning tagasiteele asus, oli ka mul ahvatlus midagi taolist ette võtta. Kirudes oma kehva füüsilist vormi, surusin ma hambad risti ning jätkasin meie teejuhi kannul, kes harjunud mägilasena pooljooksusammul kõndis. Süda vasardas, kõrvus kumises, kuid tahtejõu puuduse üle pole ma kunagi kurta saanud.

Tuleb tõdeda, et minu suhteliselt kehva füüsilist vormi ei saa hondude füüsilise vormiga tegelikult võrrelda. Üks mu sõber oli minestamise äärel, iga natukese aja tagant tegi ta lamamispause ning vaatamata sellele, et tegemist on noore inimesega, kartsin ma, et ta võib saada südameataki.

Poole mäkketõusu peal hakkas üks minu botastest lagunemismärke näitama ning botased olid minu isikliku varustuse puudumisel tegelikult laenatud (suurus 43 - mõnusalt RUUMIKAS).

Poolsurnud sõber ja poollagunenud botas - Ladina-Ameerikas tekib draama iseenesest.

Kohale jõudsime me kella kuue paiku, kuid poole seitsme paiku, oi imet, läheb ju pimedaks. Tuli hakata alla minema, mis kujunes imekombel tunduvalt adrenaliinirohkemaks kui mäkketõus, sest mägi oli imekombel ka laskumise ajaks jäänud sama järsuks.
Lõunamaa pimedus on midagi muud kui meie valged suveööd ning kuna ka kuu oli pilve taga, olid ainsateks valgusallikateks jaaniussikesed. Pärast kümmet minutit jõudis mulle kohale, et pole mõtet kramplikult jalgu vaadata, sest nägemisulatus oli nii ühe meetri kandis - alla vaadates jalgu niikuinii ei näinud. Arendasin oma kuulmismeelt ning kui mõnes kohas kostis hääl nagu keegi oleks kukkunud, olin ettevaatlikum. Võttes arvesse minu kehva tasakaalutunnetust, oli kohati lihtsam ja kiirem kasutada "peputehnikat" ennast lihtsalt maha potsatades. Poole laskumise peal tegi mu õnnetu jalats oma viimse hingetõmbe ning sokk (mis oli ka suuruses 43 ning laenatud) asus tema asemel tööle.

Laskumine tundus veelgi igavesem kui tõus. Üldjuhul tundub tagasitee kiirem, kuid see kord, vaatamata sellele, et me liikusime peaaegu jooksutempos, tundus tee lõputu. Lõpupoole hakkasid isegi jalad tudisema, sest lihased olid pingutusest väsinud.

Kella 8st jõudsin alla, käed ja jalad ära kriimustatud, lihased tudisemas, pepu valus, pea paljajalu, kuid õnnelik.

Teie looduskorrespondent mägedes,
S.

Yoro

2011-03-25T22:58:00.003+02:00

Minu „Vaprate ja ilusate” elustiil on drastiliselt muutunud ning asendunud vaikse külaeluga. Pean tunnistama, et lõpuks ei suutnud ma ära oodata, millal lõpuks San Pedro Sulast ära saab. Fancy on tore, kuid kui sellega üle pingutatakse, hakkab see närvidele käima. Kuna kõigil pereliikmetel oli auto, oli nende jaoks iseenesestmõistetav, et keegi jala ei käi (bussidega otseloomulikult ka ei sõideta). Kui ma julgesin avaldada selleks soovi, peeti mind nõrgamõistuslikuks. Niisiis kujuneski välja selline olukord, et kui kellelgi polnud võimalik mind kuskile viia, olin luku taga. Tegemist oli kohutavalt ilusa vanglaga, kuid minu vaba hing hakkas mässama. Põgenesin mitmel korral. Kõik lõppes sellega, et nüüd oleme Yoros, kus ma suudan enda vabaduse eest rohkem seista.
(Vahemärkus: Yorosse saamiseks tuleb sõita 4-5 tundi San Pedrosse ja siis veel 4 tundi itta. Pange tähele, et vahemaadest räägitakse alati aja, mitte kilomeetrite abil, sest kilomeetrid ei pruugi alati õiget suhet näidata (mõjutavad mäed, halvad teeolud, teeaugud jne). Näiteks Tegucigalpa-San Pedro Sula on u 240km, San Pedro Sula-Yoro 140km. Enne korralikku maantee valmimist (u 30 aastat tagasi) võttis Yorost San Pedrosse saamine ühe päevateekonna!)

Elutempo on aeglane, tänavad on tolmused, inimesed on sõbralikud. Elada on lihtne.
Üks mäng piljardis maksab 3 lempirat (mänguks on alati pool). Piljard paistab olevat kohalik meelelahutusallikas, kuid miskipärast peetakse seda ainult meeste salaks. Naise ilmumine piljardisaali tekitab huvi ja ärevust. Machismo (nö seksism) on paksult õhus ning ma tunnen, et ma olen sattunud valesse kohta. Õhkkond on ebameeldiv. Kõik passivad ja iga kuul mille üks „naine” suudab auku saata, tekitab rõõmuhõiskeid. „Tohoh, ta oskab isegi natuke mängida!” Kohutav. Ma tunnen ennast kõige suurema ja kirevama tsirkuseloomana, kelle trikkide üle valjult plaksutatakse. Kui keegi tunneb minu vastu huvi, ei tule ta informatsiooni mitte minu käest küsima, vaid pöördub minu kaaslase poole. Kas mind peetakse kellegi omandiks??? Tekib soov karjuda. Nüüdsest käin piljardis igapäevaselt. Ma ei anna nii kergesti alla!
Iga natukese aja tagant kukuvad Yoro lähistel lennukid alla; mis ise suudavad maanduda, need põletatakse. Mis ometi tingib nii kauge küla suhteliselt tiheda lennuliikluse? Vastus on šokeeriv, kuid ülimalt lihtne: tegemist on narkokaubandusliku suurlinnaga. Narkootikumid hoiavad üleval nii majandust kui ka kaubandust. Kanepi suitsetamine on odavam kui sigareti suitsetamine ning kõigi teadmiste kohaselt ei tekita kanep sõltuvust. Minu küsimuse peale, miks on siin külas nii palju inimesi, kes kanepit igapäevaselt suitsetavad, saan vastuse, miks mitte, kui võimalus on. Paneb kulmu kortsutama, kuid kuidas ma suudan sellises narkolinnas oma argumente üleval hoida?
Vaatamata kõigele on mul kõik hästi ja elu on ilus. Alles eile proovisin metsikuid banaane, mis tuuakse otse mägedest, ning avastasin, et nende kõrval on tavapärane ilus kollane tööstuslik banaan lihtsalt maitsetu (Eestisse toodud banaanidest ma parem üldse ei räägi!). Ühe banaani hind on üks lempira (u 4 eurosenti). Varsti lähen banaanidest paksuks!

Kodune ülesanne:
Umbes nädal aega tagasi maandus Yoro lähistel maanteel(!) üks väikelennuk ning pärast lennuki tühjakslaadimist see põletati asitõendide hävitamise eesmärgil. Kui suur peab üks „saadetis” olema, et lennuki põletamine oleks majanduslikult kasulik?

Teie narkokorrespondent Yoros
S.

Elu "Vaprate ja ilusate" maailmas

2011-03-14T05:52:00.004+02:00

Kas te olete kunagi mõelnud, et te võiksite kunagi sellesse sarja elama sattuda? Ei? Mina ka mitte.
Aga siin ma olen!

Viibin hetkel Hondurase suuruselt teises linnas San Pedro Sulas, mille "kukil" on terve riigi tööstus. Olen siin korra varem olnud (augustis), kuid kuna me tulime siia ainult pulma, jäid linnavõlud nautimata.
Öeldakse, et see on linn, kus elavad rikkad ja ilusad. Raha liigub ning koos sellega ka kuritegevus. Kuuldavasti on San Pedro puhul tegemist Hondurase kõige ohtlikuma linnaga. Ohtlikkuse tüüp ei ole sama, mis Tegucigalpas. Tegucigalpas on väga reaalne, et sind tullakse tänaval relvastatult röövima, kuid San Pedros on tõenäolisem see, et sind lihtsalt mõrvatakse. Nii lihtne see ongi. Tänavad on inimestest lagedad ja pärast pimedat väljas ei käida.

Maja, kus ma peatun, ja selle elanikud ei tunne vist puudust mitte kui millestki. Vähemalt mitte kui millestki, mida on võimalik raha eest soetada. Kahel minust natuke vanemal neiul on kenad kunsttissid ning majahoov on autosid täis. Autosid on nii palju, et ma kahtlustan, et neid on äkki isegi koertele ostetud. Maja on täis antiikmööblit, uhkeid kardinaid ning ülisuuri telereid. Igal magamistubal on vähemalt üks WC.

Majaisand on tunnustatud anestesioloog (korralik meditsiin toob väga palju sisse, sest see pole riiklik) ning lisaks sellele omab oma vendadega linna kõige tunnustatumaid haiglaid. Majaemand on võimukas ja ülisätitud ama de casa (koduperenaine). Kõik lapsed õpivad kas hambaarstiks või arstiks.

Majarahva noorema põlvkonnaga sattusime laupäeval välja minema ning siis avastasin ma ennast eelpoolmainitud sarja maailmas. Mina, hiiglane nagu ma siin olen, kandsin oma tagasihoidlikke flat kingakesi, pikemat seelikut ning polnud meiki puudutanudki. Ma olin täielik naljanumber! Need Ladina-Ameerika naised juba oskavad ennast üles lüüa! Väga kõrged tikk-kontsad, miniseelikud, kleidikesed, topikesed, ülisätitud soengud on ainult mõninad märksõnad, mis ma siin välja tooks. Lihalett missugune ja veel kvaliteetne pealekauba! Kohalikud mehed on sellega arvatavasti harjunud, kuid eesti mehed oleksid kindlasti sillas. Isegi mina ei suutnud nendele naistele järele vaatamata jätta!

See, mida San Pedro ööklubides näeb, ei sarnane karvavõrdki tänavaelu kurbuse ja vaesusega. Kõik on kõhnad, rinnad on kunstid, hambad on ebatavaliselt valged, juuksed on pikendatud ning autod on läikivad. Tegucigalpa elu ei ole nii glamuurne kui San Pedros (kuid kui ma nüüd ausalt üles tunnistan, siis ma ei olnudki varem ühte õigesse ööklubisse sattunud; minu seltskond käib pigem baarides). Kuna San Pedros kui tööstuslinnas liigub raha, liiguvad ka rikkamad aka ilusamad inimesed. Mul jäi alguses küll suu lahti.

Täna käisime ühes rannamajakeses, mida mina nimetaks pigem rannavillakeseks. Maja on ehitatud mäe sisse, kõrval vuliseb jõeke, naabreid pole otseloomulikult näha, basseinivesi tuleb otse mägedest... Lisaks kõigele on seal "pisikene" kalakasvatus, nii et pidude ja ürituste ajal saab eriti värsket toitu.
Meid kutsuti Semana Santa ajaks külla - muidugi lähme paariks päevaks sinna!

Vaatan, mida ma suudan glamuurimaailmas veel kõrva taha panna ning teile ette kanda.
Nautige kevadet!

Teie "Vaprate ja ilusate" korrespondend Hondurases.

Kohal!

2011-03-05T20:30:00.004+02:00

Ei olnud lihtne, aga lõpuks jõudsin kuidagimoodi kohale.
Ma pole elus kunagi nii närvis olnud, kui ma olin Münchenis. Nagu ma enne kirjutasin, oli mul Münchenis kahe lennu vaheline aeg 55 minutit, mis otseloomulikult oli liiga vähe, arvestades, et järgmise lennu puhul oli tegemist üleookeanilennuga.

Tallinn-München lennuk parkis oma 10 minutit, siis meid viidi bussiga terminali, jooks õige värava juurde, passikontroll, pagasikontroll (alati enne USAsse minekut) ning ma jäingi oma lennukist maha. Kui ma värava juurde jõudsin, oli mul tegelikult lennuki väljumiseni veel 10 minutit, kuid värav oli juba kinni pandud.
Nii löödigi mu plaanid sassi (ma pidin Houstonis öö oma Hondurase täditütre Irenega veetma), kuid nüüd anti mulle uued piletid Chicagosse ning sealt Atlantasse, kust siis edasi Tegucigalpasse. Mu mõnus Houstoni-õhtu asendus külma ja kõleda Atlanta lennujaamaga.

Vaatamata kõigele ei kulgenud mu reis ainult halvasti. Münchenis anti mulle 10eurone voucher, nii et näljas ma ei olnud. Lisaks sellele vedas mul Chicago lennuga. Juhtus nimelt selline lugu, et üks varasem Chicago lend ei läinud miskipärast välja ja kõik inimesed suunati minu lennu peale. Lennuk oli silmini täis. Just sellepärast tõsteti mind miskipärast Business class'i. Ma ei tea, kas te olete kunagi üle ookeani äriklassis lennanud... mina ei olnud ning mu ainus mulje oli WOW.

Kohe kui sisse astud, jookseb tüdrukuke su jakikest riputama ning jooki pakkuma. Istmete puhul saad KÕIKE sättida. Istmed teevad isegi massaaži! Sulle kingitakse kotitäie kodinaid (kreemid, hambahari, hambapasta, silmaklapid, sokid...). Terve see aeg pakutakse jooke. Enne söömist sulle tuukase kuum rätikuke käte pesemiseks ning iga lauakese peale pannakse laudlinake. Sööginõud, taldrikud ja pokaalid on muidugi päris mitte mingid plastikust asjandused. Lisaks kõigele on toit mitmekäiguline ja gourmet ning otseloomulikult saad menüüst valida, mida sööma hakkad. Mina nautisin sööki suurepärase saksa Riesling'uga ning pärast toitu ning juustuvalikut sõin erinevaid juustukooke. Mingi hetk sättisin oma istme TÄIELIKKU horisontaalasendisse, silmaklapid pähe ning uni oli magus :)
Enne maandumist oli veel "väike" snäkk eelroa ja magustoiduga.

Ma võin julgelt väita, et ma olin äriklassis kõige noorem inimene. Enamus olid nii 50sed ning mõned veidi nooremad. Mul oli äge olla :D
Arvan, et selle ühe lennuga tegin ma oma kõikide lennukipiletite maksumuse tasa!
(Ma just kontrollisin Lufthansa kodulehelt: nii see tõepoolest ongi, sest selleks, et sama lennuga (kell 15.30) Munichist Chicagosse äriklassis lennata tuleb välja käia pea 6400 dollarit!)

Chicagos Atlanta lendu oodates olin juba ületamas väsimuspiire. Mul oli külm, vastik ja raamatu lugemine oli võimatu. Olin tark ja hakkasin sooja saamiseks mööda lennujaama jalutama. Päris huvitav oli ja sai sooja :)
Atlanta lennujaamas oli jällegi külm. Jõudsin sinna veidi pärast keskööd ning Tegucigalpa lend läks kell 10.00. Suutsin natuke magada, kuid oli külm, sest mul ei olnud ei magamiskotti ega mingit tekki - kõigi eelduste kohaselt ootas mind soe voodi Houstonis! Vähemalt olin varem saanud äriklassi mugavusi nautides veidikene puhata...

Tegucigalpa lennuk oli ülitühi. Meid oli suures lennukis ligi 15. Vähemalt oli stjuuardite poolt mõnusalt isiklik lähenemine ;)
Mõnusalt koduselt kõlas piloodi hoiatus: "Läheneme Tegucigalpale. Kui teile paistab, nagu lennuki tiivad puudutaks mägesid, siis see on ainult illusioon. Tegelikult on kõik hästi." Tegucigalpa - ohtlikkuselt teine lennujaam maailmas (esimesel kohal asuv lennujaam EI OLE rahvusvaheline).
Maandusime ligi pool tundi varem kui oli planeeritud. Muretsesin, et mulle ei ole veel vastu tuldud, kuid nagu välja tuli, olid nad veelgi varem kohal.
Pagas oli olemas ning passikontrollis ei tekkinud probleeme (Airit olevat kõik piinanud, sest meil on ainult 90 päeva viisavaba). Mulle naeratati ning avaldadi arvamust, et kui ma juba tagasi olen, siis järelikult ma varsti abiellun. Hondud on ikka nii romantilised!

Mul olid vastas 4 inimest ja kõik olid meessoost. Vot see oli üks õige vastuvõtt! :)
Minu tuba oli mind ootamas ning Naty oli valmis meisterdanud armsad sildikesed. Neid saab Facebook-is uudistada (tuletan meelde Hondurases käib elu FB kaudu!).

Nüüd, pärast viit päeva, hakkan kõigega juba vaikselt harjuma. Ajavahe annab veel veidi tunda (jäin eile kell 9 magama, ärkasin juba kell pool 8).

Hondurases on nii ilus! Soe (ausalt öeldes isegi palav), palmid, banaanid, mangod (need on niiiiiii head!)

Tegin oma sõpradele kohupiimakooki (Juubeli tordipulbri ning kohupiimakreemiga) ning nad olid sellest vaimustuses. Nüüd nad saavad aru, miks ma Hondurases magusat ei söö - seda ei anna Eesti magustoitudega lihtsalt võrrelda. Aga ongi parem, äkki mul õnnestub mõnest üleliigsest kilost (siin siis pigem naelast:P) lahti saada. Sest puuviljad on lihtsalt VAPUSTAVAD. Ma olin ühe kuuga unustanud, kui head need on.

Tõin Eestist kaasa tavalise viina, 80% viina, Vana Tallinna ja Kirsilikööri. Imekombel on kõik asjad veel alles, sest see nv oli Mario ära ning me ei hakanud ilma temata pidutsema.
Šokolaadid on peaaegu et otsas (ainuüksi Carlos on suutnud juba paar-kolm tükki pintslisse pista; Linnupiim oli tema lemmik!). Tegin neile küüslauguleivakesi ning nendest olid ka kõik sillas. Kui muidu tundub leib neile veidi veider, siis küüslauguleivakestena on nad sellest vaimustuses. Isegi kilud said ovatsioonide osaliseks, kuigi nad ei võta omaks, et tegemist ei ole anšoovisega... Põdravorst on veel alles :)

Mul läheb hästi, kuid ma ei julge lubada, et ma väga tihti kirjutan. Nüüd, kus ma enam Olimpiadases ei tööta (eelmine aasta olin päevad läbi siin, sellest tulenevalt ka Internetis), on Internetti saamine üks suur ettevõtmine ja ma ei taha liiga tihti selle peale raha raisata (ok, see pole mingi raiskamine, sest tund on u 30 lempirat (20 krooni)). Aga ma üritan!

Kirjutamiseni!
S.

Ametlik blogi uuestiavamine

2011-02-28T17:53:00.003+02:00

Kes veel ei tea, suundun ma jälle Kesk-Ameerikasse seiklusi otsima ja seda nii umbes 12 tunni pärast.

Miks siis ometi?
Juhtus selline lugu, et üks aasta Hondurases muutis mu maailmapilti niivõrd, et tekkis suur soov eriala vahetada (las uus eriala jääb siinkohal veel saladuseks!). Kahjuks soovitud erialal vabu kohti ei olnud, mistõttu on ainsaks võimalikuks variandiks suvel uuesti sisse astuda.
Järelikult mul on pool aastat vaba aega ja miks mitte see Kesk-Ameerikas veeta?

Nüüd te küsite enda käest:"Miks kasutab Sofia nii peeni sõnu nagu Kesk-Ameerika? Miks ta ei võiks kohe Honduras öelda?"
Asi on nimelt selles, et mul on plaan ka teisi Kesk-Ameerika riike külastada. Samas ma tooks välja, et planeerida on küll hea, kuid alati on võimalus, et miski ebaõnnestub, seepärast ei saa ma ka ainult Hondurases viibimist välistada. Elame näeme!

Mis ma seal tegema hakkan?
Vaatame. Jätkaks inglise keele tundide andmist. Uurisin, seda saan ma ka Costa Rical teha, sest seal on sama keeltekooli harukontor.

Kuidas kohale?
Asun lennuki pardale 1. märtsil kell 7.00. Münchenis maandun 2,5 tunni pärast ning siis on mul ainult 55 minutit, et järgmisele lennukile joosta, mis viib mind USA kaguosas asuvasse Houstonisse. Ma loodan oma kiiretele jalgadele!
Houstonisse jõuan alles 15,5 tunni pärast (mida lennuk niiii kaua õhus ometi teeb???) ning seal tuleb mul öösel 15 tundi surnuks lüüa, sest Tegucigalpasse siirdun alles hommikul.
Õnneks tulevad kasuks tutvused: mu hondurase täditütar Irene elab ja õpib Houstonis ning ta pakkus ennast agaralt minu öiseks seltsiliseks. Kui mul uni tekib, saan ma tema korteris magada ning kui mul und ei ole, chillin linna peal. Luksus missugune!

Minu EVSi kaaslane Airi, kes naasis Hondurasesse juba nädal aega tagasi, rääkis, et tal oli päris palju probleeme seoses Hondurase viisaga. Lennujaamatöötajad on nimelt üsna rumalad ega mõista, et EV kodanik võib Hondurases 90 päeva viisavabalt viibida. Nad olevat igalt poolt mingit viisat nõudma hakanud. Airi sai hakkama, saan minagi.
Lisaks sellele põen ma natuke Houstoni öö pärast - mis siis, kui nad ei lubagi mind välja? Mul on küll ESTA tehtud, kuid äkki neil lööb mingi kiiks pähe? Nii kurb oleks lihtsalt 15 tundi passida, kui ma samal ajal võiksin uut linna tundma õppida...

Üritan teid kõiki oma eluoludega kursis hoida, kuid päris kindlasti ei tule siia postitusi nii tihti, kui EVSi ajal (ja loodetavasti mitte nii harva, nagu kolme viimase kuu jooksul).

Hoidke mulle pöialt!

Tagasi!

2011-02-01T20:53:00.002+02:00

Kes veel ei tea, olen nüüd juba peaaegu nädal aega Eestis olnud.

Imelik on siin olla, aga eluga tuleb ju edasi minna, eksole?

Selle postitusega võib selle blogi vist ametlikult suletuks lugeda!

Adios!

Roatanil!

2011-01-05T03:37:00.002+02:00

Ei, ma ei ole surnud, lihtsalt elu on v2ga kirev ja aega pole yldse.

Praegu olen Roatanil!
Rand. Kariibi meri. P2ike.

Ma hakkan seda igatsema.

25. jaanuaril maandun - varsti n2eme!

PS; Eraelu on endiselt kirev ;)

Kylm front

2010-11-08T20:10:00.003+02:00

Meil on viimasel ajal v2ga kylmad ilmad. N2iteks praegu, keskp2eval, on meil ainult 18 kraadi. Teie jaoks, kes te juba esimest lund n2inud olete, v6ib see tunduda naeruv22rne, kuid 18 kraadi on tegelikult kylm!
88sel langeb temperatuur veelgi.

Majadel puudub igasugune soojustus, keskkyttest otseloomulikult r22kimata. Aknad ei k2i tihtipeale kinnigi! K6ik pubid, baarid ja 88klubid on tavaliselt v2ljas v6i kui ei olegi, siis kindlapeale puudub v2hemalt paar seina.
Sooja kohta leida on t2iesti V6IMATU.

Mina, kindlas usus, et ma l2hen subtroopikasse, v6tsin kaasa t2pselt yhe kampsuni, yhe pikkade varrukatega pluusi ja kaks jakikest. Mul on praeguseks tekkinud umbes 5 erinevat pl2tude paari (pl2tude valiku osas tuleb Hondurast kiita kyll!), kuid ainult yhed jalatsid, mida saab kylma ilmaga kanda.

Ka meil hakkab talv k2tte j6udma. Kogu aeg ei tohiks NII kylm olla, kuid mulle on 8eldud, et iga n2dal v2hemalt paar p2eva on ilm kylm.

K6igil on l6bus, kuidas p6hjamaalane subtroopikas v2riseb. Mul ei ole l6bus; mul on kylm.

"Väike" reis

2010-10-31T08:32:00.002+02:00

Paar n2dalat tagasi k2isin veidi trippimas. Teisip2eva 6htul tekkis minekuplaan ja kolmap2eval oli juba minek! Tagasi oli plaanis j6uda juba neljap2eval, kuid kuna tegemist on siiski Hondurasega, venis mu reisikene otseloomulikult pikemaks. Naasin alles esmasp2eval. Kogu selle aja olin "haige". Ups :D

Yks s6ber Carlos kutsus mind oma n6bule kylla (kusjuures n6o nimeks on samuti Carlos :P), kes elab ja t88tab Graciase-nimelises kylas. Enne arsti6pingute l6petamist tuleb veeta yks aasta m6nes kylas arstina t88tades. Carlos ja tema novia Alejandra t88tavad Graciase l2hedal.

Kolmap2eva p2rastl6unal s6itsime Esperanza-nimelisse kylla-linna (suuruse poolest ytleks, et tegemist on linnaga, kuid teekate n2iteks puudub...). S6it sinna v6ttis ligi 5 tundi aega. Edasi liikusime yhe pisema bussiga San Juani ning edasine transport Garciase suunal puudus ning meile tuldi j2rgi. Carlos ja Alejandra on ylimalt sympaatsed inimesed ning v6tsid meid ylih2sti vastu.

Gracias on tyypiline koloniaalne kylake - tal oma parque central, kus asub katedraal, k6ik t2navad on symmeetrilised ja yksteise suhtes risti. 2ra eksimine on t2iesti m88dap22smatu ja otseloomulikult eksisime ka meie Carlosega oma esimesel p2eval 2ra :)
Mulle avaldas muljet ilus ja ysna heas korras koloniaalaegne kindlus. Vaade oli imeline!

Graciase l2hedal kuulsad kuumaveeallikad. Yhel 6htul otsustasime meiegi neid avastama minna.
Vesi oli t6epoolest KUUM. Nii m6nus oli seal lesida ja l6dvestuda. Vahem2rkusena tuleks mainida, et sealne kliima on palju jahedam kui Tegucigalpas. N2iteks Esperanzas on 6htutemperatuur langenud kuni nullini ning p2eval, kui me Teguzisse naasime n2itas kraadiklaas ainult 12 kraadi ligi (mind j2eti muidugi informeerimata, nii et mul olid ainult suveriided kaasas).

N2dalavahetusel oli plaanis Copani varemeid avastama minna. Graciasest Copani varemeteni on paar tundi s6itu (praeguseks olete vist juba aru saanud, et Hondurases ei mainita kunagi teepikkust kilomeetrites, vaid tundides :P).
Ja see oli WOW.
Varemed avaldasid mulle t6epoolest muljet. Arvatavasti olete n2inud pilte ning kujutate ette, millega tegemist on, kuid k6ik on veel mitu korda v6imsam, kui piltidelt paistab. Mina arvasin, et paar kivi on pysti ja ongi k6ik... kuid varemed on hiiglaslikud. Tegemist oli omal ajal ikka p2ris suure linnaga! Tahaksin seal jaanuaris veel yhe korra 2ra k2ia.
Muidugi varemetes on t2ielik diskrimineerimine: v2lismaalastele on pilet 15 dollarit, kohalikule 80 lempirat (u 4 dollarit!). Olin Sofia Perez ja mind j22di uskuma :D

Esmasp2evaks oli mul vaja tagasi Teguzisse j6uda ja sellega tekkis omasoodu probleeme. Hakkasime hommikul Copan Ruinas'est liikuma, kuid kui me kella poole 2ks Graciasse j6udsime, ei liikunud Esperanza suunas enam yhtegi bussi. Me oleks v6inud Santa Rosa de Copani nimelisest linnast bussi peale istuda (mis j2i tee peale), kuid kuna Carlos oli j2tnud oma l2paga Graciasse tuli sealt ikkagi l2bi s6ita. K6ik l6ppes sellega, et me j6udsime alles kella 7ks Esperanzasse ja selleks ajaks ei liikunud enam mitte midagi Teguzisse. Mis seal ikka, ainsaks varjandiks oli varahommikuse bussiga minna. M6eldud, tehtud. Kell 8 30 olime Teguzis. Kurb oli naasta.

Aeg l2heb kiiresti

2010-10-31T07:39:00.002+02:00

M6ned p2evad tagasi kukkus 9 kuud. Kui ma poleks oma lennukipileteid 2ra muutnud, oleksin juba n2dal aega tagasi Eestis olnud. Aga olen v2ga rahul, et olen siin.

Millalgi lubasin pikemalt oma tundidest kirjutada. T88tan Academia Europea nimelises kohas. Palk pole kyll midagi erilist, kuid Hondurase kohta ysna korralik: 120 lempirat tunnis (u 80 krooni).
Tunde on mul ysna palju - kaast88tajad on kadedad ja mina olen v2simuse k2tte suremas.

Esmasp2evast neljap2evani annan hommikuti tunde yhes kutsekooli moodi koolis. Need tunnid on minu jaoks k6ige energian6udvamad. Lisaks sellele, et esimene tund on juba kell 7, on ysna v2sitav 6petada inimesi, kelle haridustase ei ole eriti k6rge. Grupid on suured (yle 20 inimese) ja aega v2he (yks aritmeetiline tund). Kokku on 3 gruppi ja igale grupile tuleb kogu aeg sama lugu ette vuristada. Tegemist on t2ielikku algtasemega, nii et probleemiks on ka keelebarj22r (mul on keelatud tundides hispaania keelt kasutada). Algtaseme keele6ppeks on v2lja t88tatud eraldi systeem, mis toimib tavaliselt ysna h2sti... kuid eelduseks on v2ike grupp ning suur soov 6ppida. Ainus positiivne kylg nende tundide juures on see, et korraga saab 3 tundi kirja ning neid pole vaja ette valmistada.
Mu 2ratuskell heliseb tavaliselt kell 5 15, sest hommikuti on Tegucigalpa t2navad ysna umbes. 6nneks on valgel Euroopa neiul alati abistajaid - mul on nimelt tekkinud yks taksojuht, kes mind alati hommikuti ootab ja 2ra viskab :)

Iga p2ev kella 2st 5ni (ja laup2eviti 1st 5ni) on mul eratund yhe señor'iga. 3 tundi yhe inimesega tegeleda on v2sitav - aga mulle meeldib. Juliol on m6nusalt kuiv ja sarkastiline huumorisoon - v2ga mittehonduraselik. Arvan, et olen talle ysna sympaatne ning ta suhtub minusse h2sti. Olen n6udlik ning j2tan palju kodus teha - talle meeldib :)
Ja ma n2en edasiminekut - see on parim autasu yhe 6petaja jaoks! Olen avastanud, ma jumaldan grammatika selgitamist. Olen alati grammatikat h2sti m6istnud ning milline r66m on seda ka teisele inimesele selgeks teha! Naudin eratunde, sest aega on palju.

Kella 5st 6ni on mul yks teine eratund ja see on mu vaieldamatu lemmik. Lena tegeleb praegu oma doktorit88ga ja 6petab ylikoolis mikrobioloogiat. Ta haarab k6ike lennult ning milline nauding on kedagi sellist 6petada! Ma s88dan talle ette k6iksuguseid grammatika teemasid ning ta saab k6ik v2ga ruttu selgeks. Tema tundide ette valmistamine v6tab mul alati k6ige rohkem aega, sest ma tahan, et tunnid oleksid tema jaoks p6nevad, kuid siiski mitte liiga keerulised. Ta on kiire ning me v6tame materjali ligi 4 korda kiiremini kui n2iteks Julio. Super! Kahjuks on viimasel ajal p2ris palju tunde 2ra j22nud, sesta tal on t88l v2ga kiire olnud.

Laup2eviti kella 8st 12ni on mul yks grupitund, kuid grupp on 6nneks v2ike (5-6 inimest). Tegemist on 22. tasemega, nii et nad on v2ga advanced'id. Kuid tegelikult ei ole nende tase eriti muljetavaldav. Nad teevad samasuguseid rumalaid vigu nagu teisedki ning miskip2rast on minu jaoks igavad. 4 tundi on pikk aeg ning see ei l2he eriti kiiresti. Alati v2sin 2ra.

Nagu n2ete, on mu p2evad v2ga pikad: esmasp2evast neljap2evani 7 tundi, reedeti 3 tundi ja laup2eviti 8 tundi t88d. Lisaks sellele tuleb v2ljas ka siiski k2ia! Olen m6ned korrad oma kella seitsmesesse tundi t2iesti magamata j6udnud - siis kusjuures meeldib see tund mulle miskip2rast rohkem. P2rast tunde olen omadega l2bi, kuid v2lja minnes kaob igasugune v2simus - tore on olla noor! Ainult et tervis vist hakkab vaiksetviisi yles ytlema - igasugused t6ved on kallale ronimas ning mingi yleyldine v2simus on peal.

Eraelu lainetel on ka uued tuuled, aga sellest v6ib-olla m6ni teine kord ;)

6petaja

2010-10-12T21:45:00.002+03:00

Olen endiselt elus, 2rge muretsege!

T88d on lihtsalt v2ga palju, nii et mul pole olnud aega siia midagi kirjutada.

T88 all m6tlen ma nyydsest 6petajat88d. Minu t88p2evad on pikad, sest esimene tund on juba kella 7st.

Tunnitasu on p2ris hea, nii et oktoobris saab juba veidi rikkam olla ;)

Kunagi, kui aega on, kirjutan pikemalt!
Kuulmiseni!

6nnelik Sofia

Olümpiamängud

2010-10-01T22:04:00.003+03:00

2ratuskell helises kell 5 40, kell 6 50 olin Villa Olimpicas, valmis t88le asuma.
...kuid olin kahjuks ainus. Esimene inimene, kes ka v6tmeid omas, saabus kell pool 8.
Kirusin k6iki natuke aega, kuid mis seal ikka, t88d tuleb siiski teha.
Siis tuleb v2lja, et ma tegelikult ei saagi midagi teha, sest Mario oli eile mapi koos k6igi minu sportlaste andmetega kaasa v6tnud. Pidin veelgi ootama. L6ppkokkuv6ttes alles kella 9 paiku sain oma t88p2evaga pihta hakatud.
Tore m6elda, et ma oleks v6inud Nataliaga poole 9ks tulla, selle asemel, et nagu opakas kell 6 50 kohal olla!

Aga see selleks. Tegelikult l2ks k6ik h2sti. Nendel m2ngudel olen ametlikult peatreener. See t2hendab, et ma ei saa praktiliselt mitte kui midagi teha, sest treenerid peavad koos oma atleetidega staadionist ja jooksurajast eemale hoidma. Vabatahtlikud asjatavad ja teevad t88d, mina istun ja ootan. Minu ainsaks ylesandeks oli vaadata, et mu sportlased ikka v6istlema saaksid ja enne jooksmist ennast korralikult soojaks teeksid.
Tegelikult tegin p2tti ja ronisin staadionile ning aitasin vabatahtlikke. Mu ylemus Cesar 6nneks ei n2inud ;)

Kergej6ustik on t2naseks l6ppenud. Homme on finaalid ja autasustamised.
Pean uhkusega t6dema, et minu cipote´d on k6ige paremad. Tydrukud pandi lausa poistega v6istlema, sest nad on liiga kiired. Vastutan ka yhe poisi eest, kelle 100 meetri aeg on 11 sek ringis - tehke j2rgi!

Igatahes sebimist tegelikult jagub ja pean oma s6nad tagasi v6tma ja t6dema, et yritust on isegi p2ris korralikult korraldatud. On yle 300 vabatahtliku ja k6ik on jagatud erinevatesse komiteedesse ning k6ik teevad midagi.
...ainult, et mina ei ole ametlikult vabatahtlik, vaid treener. Aga ma olen enda teenete p2hem22rimises juba p2ris osavaks muutumas. T2na aitasin n2iteks toitlustamisega ;)

Varsti aga liigun oma teise t88kohta 6petajat88d. Loodan, et ma tee peal v6i tundides magama ei j22...

Ja algabki

2010-09-29T21:35:00.008+03:00

Homme l2hebki lahti! K6ik on n2rvilised ja maja on vabatahtlikke t2is, kuid mina istun siin arvutis ja teha ei ole midagi. Olen juba v2sinud enda abi pakkumisest - kaua ma ennast ikka p2he m22rin? Kui ei soovi, siis ei soovi!

Viimasel ajal olen ma kontoris ainult kella yheni. P2rastl6unati vahetan trenniriided 6petajariiete vastu ja sean sammud Academia Europea poole.

T2na mulle 8eldi ysna otseselt, et olen t2iesti asendamatu ning minu abi on ylimalt vajalik. Kohusetundlik, nagu ma olen, helistasin Academiasse ja ytlesin, et j6uan alles kella 5ks.
...ja ainus asi, mida ma kella poole 9st kella 1ni teinud olen, on rinnalipikute paelakeste sidumine (15 min). K6ik trennid, mida ma tavaliselt annan, j2eti 2ra, sest korralduslikku t88d olevat liiga palju. Trenni tegema minna ei julge, sest mu t88kaaslaste pilgud oleksid liiga tapvad.

Tunnen ennast kui mingisugune kontorikaunistus. Kui mind mingil p6hjusel ei ole, tuntakse minust puudust, kui ma olen siin, ei ole ma vajalik. Miks inimesed ei planeeri, ei delegeeri ega korralda?

Uued tutvused

2010-09-24T18:24:00.002+03:00

Olen viimasel ajal Natalia seltskonnast veidi v2sinud (ma v2ga loodan, et see on p6hjustatud ainult sellest, et Natalia on viimasel ajal v2ga n2rviline olnud) ning ei viitsi eriti kodustest joomingutest osa v6tta.
6nneks ei ole uusi s6pru/tuttavaid eriti raske saada - k6ik ju tahavad pika v2lismaa neiuga s6brustada. M6nikord on neile kyll veidi raske selgeks teha, et s6prusest midagi enamat oodata ei tasu, kuid ma hakkan vaikselt ka selles p2ris osavaks muutuma.

Niisiis. Eile sattusin oma uute tuttavatega Los Proceres'e keskusesse. See keskus on sisuliselt lihtsalt suur 88klubide ja baaride kogum, kus on kallis juua ning ohutu olla. T2navatel v6ib lausa jalutada! Kohalikud fresa´d (loe: popid ja noortep2rased) veedavad k6ik oma 6htud seal. Liigutakse m88da baare, raisatakse metsikult raha ning tutvutakse uute inimestega. K6ik on peened, mukitud ja s2titud.

Eile oli yks v2ga meeldej22v 6htu. Liigagi meeldej22v. Juuakse, oksendatakse ja juuakse edasi. Ja nii ongi. Minu jaoks oli k6ik veidi shokeeriv. Ma ei ole kunagi mingi alkoholivastane olnud, kuid kui joomiseks l2heb, tuleb oma piire siiski teada! Ma tundsin ennast eile ysna veidralt, kui k6ik h2bi tundmata yksteise j2rel 2kitselt oksendama kukkusid. Kui on vaja, siis on vaja... ja siis laseme sama hooga edasi! 6udne. Mu oksefoobia syvenes veelgi.
Siiamaani olin ma arvanud, et honduralased oskavad juua. Nyyd j6udsin j2reldusele, et mul oli lihtsalt seltskonnaga vedanud... Eile olid k6ik mu uued s6psid nii umbes minu vanused, veidi nooremadki. Need elavad k6ik papa-mamma kulul, k6ik on ninapidi oma BlackBerry´s ja elu on ilus. Sellistega on p6nevat jututeemat ikka p2ris raske leida.

6htu tipp oli kojus6it. Tagaistmel oli 5 inimest ja otseloomulikult j2ime politseile vahele. 6nneks oli meie autojuht enam-v2hem kaine (milline ime!) ja 5 inimest ei ole ka midagi hullu. Probleem tekkis siis, kui hakati dokumente kontrollima - ma olin kodust lahkudes ainult telefoni ja sularaha kaasa haaranud. Tegin oma 6nnetut v2lismaalase n2gu ning yritasin politseinikele selgeks teha, et mulle on 8eldud, et dokumente ei tohi kaasas kanda (tegelikult on mulle 8eldud, et alati peab passikoopia taskus olema.. aga ups). Kohe oli n2ha, et mina neid mente tegelikult nii v2ga ei huvitanudki - nad tahtsid lihtsalt pistist saada. Mina olin kategooriliselt raha andmise vastu. Mis m6ttes ma hakkan selle eest maksma, et mul pole dokumenti kaasas? Olin valmis k6iksugu kontakte/aadresse/numbreid j2tma - nad ei olnud huvitatud.
K6ik mu s6brad olid mentide juuresolekul kuidagi v2ga hirmunud, v2ga alandlikud. Mul tekkis kohe mingi vastumeelsus kogu selle olukorra suhtes. Suures plaanis nad ei saa ju mulle mitte kui midagi teha! K6ige hullem, mida nad teha saavad, on mind lihtsalt kaasa viia, ma teen hommikul oma telefonik6ne ICYEle ja ongi korras. Oli n2ha, et nad tegelikult ei olnud minu kaasa v6tmisest huvitatud - ainus, mida nad tahtsid, oli raha. Ja mu s6brad l6puks maksidki midagi, mul pole 6rna aimugi kui palju.

Aga n2ete, siin ma nyyd olen. Vanglasse pole veel j6udnud.

Ettevalmistused

2010-09-17T22:47:00.002+03:00

Ainult kaks n2dalat on j22nud meie v6imsa ja suure yrituseni! Kes veel ei tea - 30. septembrist 3. oktoobrini toimuvad Tegucigalpas olympiam2ngud, kus osalevad k6ik Hondurase atleedid.
Sajad sportlased tuleb 2ra majutada ja veel rohkematele on vaja toitlustamine korraldada. Lisaks veel mustmiljon muud probleemi.
Mina tegelikult selle k6igega ei tegele, sest nyydsest olen ametlikult t2iskohaga treener ning sain isegi sellise auv22rse nimetuse nagu "delegatsiooni juht" (mida iganes saa ka ei t2hendaks).

Tuleks mainida, et on tunda, et tegemist on Ladina-Ameerika kultuuriga. Eestis oleks nii t2htis syndmus juba mitu kuud tagasi 2ra korraldatud ja praeguseks hetkeks oleksid j22nud ainult pisiasjad. Meie olukord on veidi teistmoodi - vaestele atleetidele ei ole isegi majutust leitud! S88gist otseloomulikult r22kimata! Pole siis ka ime, et k6ik on ylin2rvilised ning valmis yksteisel p2id otsast 2ra hammustama. Minu jaoks teeb olukorra keerulisemaks veel see, et ma elan koos k6ige suurema ja n2rvilisema hammustajaga yhe katuse all... yritan viimasel ajal erinevate Natalia tujude vahel laveerida, et konflikte v2litda. Nagu n2ete, Hondurases 6pib nii m6ndagi!
Veider, et minu abi eriti ei soovitagi, olen nyyd ainult spordi poole peal - aga mulle sobib! Olen nyydseks t2iesti veendunud - sport on minu kirg.

Lisaks sellele olen endas avastamas ka 6petajapisiku, millele leidsin ka rakendust. Kohe, kui mu porjekt l2bi saab, hakkan andma inglise ja prantsuse keele tunde. Rikkaks ei saa, aga taskuraha ikka ;)

Valge naise r66mud

2010-09-09T19:44:00.004+03:00

Ma olen siin Hondurases tegelikult ysna mugavas olukorras - Natalia t88tab minuga koos ning mineku ja tuleku p2rast ma muretsema ei pea. Alati liigutakse autoga ja kui mingil p6hjusel auto puudub, j2etakse lihtsalt minemata.
K6igi elu ei ole nii lihtne. Enamasti s6idivad vabatahtlikud ikka busside ja collectivo'dega ning n2evad rohkem vaest ja r2past igap2evaelu.

Viimastel p2evadel olen veidi oma suurest ja ilusast mullist v2lja liikunud ning rohkem yhistranspordiga seigelnud - ja kohe tuli blondi valge naise tunne peale!
Praegu on igasuguste streikide periood nind ylikool on suletud. Et Villa Olimpicasse yhistranspordiga j6uda, pean ma l2bi ylikooli minema, ning kui see on kinni, tuleb lihtsalt mingi muu moodus leida. Ma siis otsustasin teha v2ikese ringi ning liikuda sinna ringtee kaudu (u 1km).
Pidin vist umbes 5 avariiohtlikku olukorda p6hjustama. Lausa l6bus hakkas. Mis on yhes pikas trenniriietes ja l8hvaka T-s2rgiga tydrukus nii kohutavalt vaimustavat?

Teiste vabatahtlike blogidest te arvatavasti samasisulisi postitusi ei leia (v2hemalt 7 kuu peal mitte), sest nemad ju liiguvad igap2evaselt m88da kohalikke t2navaid ning on s22rase t2helepanuga h2rjunud. Minu jaoks ei valmista kyll bussidega liiklemine mingeid probleeme, kuid sellist lihtsat ja vaest rahvast ma igap2evaselt ei n2e.

Mul on veel 5 kuud aega, et ennast kuningannana tunda. R66mustav :D

Tervisehädad

2010-09-07T21:12:00.002+03:00

Nyyd juba m6ned n2dalad kannatan imelike k6huvalude k2es, mis ei lase mul elu nautida. N2dala sees olen tipp-topp korras, toitun normaalselt ning teen trenni. N2dala l6pus tuleb alati k2tte hetk, kus ma lihtsalt pean rasvaseid s88ke s88ma ja j2rgmine p2ev ytleb mu k6ht totaalselt yles. Lisaks sellele hakkab mu k6ht juba yhe 6lle vastu protestima.
Yldiselt on sellised k6huh2ired m6istetavad: lihtsalt liiga palju rasva. Kuid see n2dalavahetus ytles mu k6ht t2ielikult yles. Ja ma polnud mitte kui midagi rasvast s88nud! Olin yhe 6htu k6huvaludega siruli voodis ning veel kaks j2rgmist p2eva ei olnud tahtmist midagi syya.
See ei ole normaalne, sest kuni siiamaani (7 kuud!) olen ma suutnud enam-v2hem k6ike ilma probleemideta syya ning isegi 10 6llet ei valmistanud mingeid probleeme... ju siis on nyyd midagi muutunud?
Otsustasin asja selgeks saada ning k2isin eile koos ICYE esindajaga arsti juures.

L2ksime DIME-nimelisse haiglasse, mis v6rreldes Hospital Militar'iga (kus ma seoses dengue'ga k2isin) palju pisem, ilusam ja meeldivam.
Olen viimased p2evad olnud v2ga v2sinud ning j6uetu, haiglas avastati, et mul on palavik. V6eti pissiproov ja vereproov. Tehti korralik l2bivaatus, mis n2itas, et mul on k6ht paistes.
Proovid ei n2idanud midagi.
KUID vaatamata k6igele kirjutati rohkem kui 1300 lempira eest ravimeid v2lja! :D (seda v6ib v6tta v6rdv22rsena 1300 krooniga)
Sealhulgas ka yhed antibiootikumid, nii just in case! L6bus, kas pole?
Ja kusjuures ma kavatsen k6iki ravimeid v6tma hakata, sest ma ei jaksa enam nende tobedate k6huvaludega j2nnata. Palavik t2hendab, et midagi on ju ikkagi korrast 2ra?

Näeme jaanuaris!

2010-08-31T20:13:00.002+03:00

Nyyd on siis k6ik ametlik: v6ite mind 25. jaanuaril kell 21 40 lennujaama tervitama tulla :)

7 kuud

2010-08-27T20:55:00.002+03:00

T2na kukkus 7 kuud. Kuu aja p2rast l6ppeb mu vabatahtlik teenistus ja algab puhkus. 25. oktoober on tagasilennupilet.

AGA. Ma vist siiski ei tule. K6igi eelduste kohaselt naasen jaanuari l6pukuup2evadel. T2psemad detailid peaksid selguma l2hip2evil.
Sorry, s6brad!

Elu on ilus ja t88d on iga p2evaga aina rohkem ja rohkem. 31. september - 4. oktoober on kohalikud olympiam2ngud, mille korraldamisega me praegu aktiivselt tegeleme. Sealsetest v6itjatest l2heb 4 inimest 2011. aastal Kreekasse ylemaailmsetele m2ngudele.
T88d on t6esti palju, nii et mul on 24/7 sokid jalas ning T-s2rk seljas (selline on siis seksikas Hondurase p2evitus :P).

7 kuuga olen 6ppinud juba ysna korralikult trenni andma. V6in ausalt v2ita, et olen ysna tubli treener - yritan olla n6udlik ja range, kuid samas lahke ja vastutulelik. Hispaania keel on mul juba ka nii korralikult suus, et lapsed saavad isegi mu naljadest aru. :)
Lisaks sellele n2pistan ma igap2evaselt 2-3 tundi ka enda trenni tarveks ning hakkan tasapisi ysna korralikku fyysilisse vormi j6udma.
Viimasel ajal siis v2hem pidu ja rohkem trenni!

Kreemimajandus

2010-08-23T22:12:00.002+03:00

K6ik asjad saavad otsa: kreemid, shampoonid ja muud ilutooted. Nu mis siis yle j22b: tuleb neid t2iendada, eksole.

L2ksin siis yksp2ev n2okreemi ostma ja kuna oli kiire, haarasin enam-v2hem esimese ettejuhtuva totsiku. Kodus siis hakkasin etiketti lugema: lubatakse, et see teeb n2o valgemaks juba esimese n2dalaga!
Nu ma t2nan, eksole! Meie seal kaugel Eestimaal yritame ennast igasuguste isepruunistavate kreemidega ja p2ikesepuudritega jumekamaks teha ja siinne ilumeel n6uab, et n2onahk oleks valge.
Ma nyyd ei teagi, mida teha. Ma olen siinses kultuuris niigi valge ja kui ma seda valgendavat kreemi kasutama hakkan, on mu n2oke "valgem juba yhe n2dalaga"!
Olen niigi chela, saan siis veel chela´m olla.

Kusjuures ma olengi t2iesti ametlikult blond (ei, mu juuksed ei ole pleekinud vms, lihtsalt igasugune juuksev2rv, mis pole must, on siin blond).
Tulge k6ik ja nautige blondiinistaatust! T2iesti raha- ja kemikaalivabalt! ;)

Hyvasti t2pit2hed

2010-08-20T22:32:00.002+03:00

Nyyd on t2pit2htede aeg ametlikult l2bi. Ostsin oma l2pakale uue laadija, kuid ka see ei taha enam miskip2rast t88tada.
Nyydseks aitab. K6ik. Nyyd l2heb arvuti puhkusele, sest ma olen v2sinud talle k6ike ostmast.

2kki keegi arvutiinimene teab, mis v6iks yldse selle p6hjuseks olla, et mul k6ik laadijad tuksi l2hevad? Kas p6hjus v6ib olla arvutis?

Kuidas pidutseda, kui ei tea, kus pidutseda

2010-08-17T22:17:00.002+03:00

Eile juhtuski selline lugu, et meil ei olnud kuskil olla.
Tegelikult ma yleyldse ei plaaninudki v2lja minna, kuid Johanna vedas mind v2lja. Johanna on Natalia eelmine "tytar" Austriast. Ta lahkus Hondurasest umbes aasta tagast, kuid nagu n2ha, ei suutnud Hondurasest kauaks eemale j22da. Ta elab praegu meiega ja j22b siia kuuks ajaks.

L2ksime yhte baari, kuid see suleti juba kell 11. K6IK suletakse ikka kohutavalt vara. Ostsime pudeli rummi ja otsustasime seda koju nautima minna, kuid Natalia oli miskip2rast tujukas ja p6him6tteliselt ajas meid kodust minema. Mis siis teha? Rumm ei tohi ju raisku minna!

Olukord l6ppes nii, et l2ksime yhte tanklasse jooma. See on siin kusjuures ysna tavaline: kui su vanemad on v2ga kurjad v6i sul lihtsalt ei ole kohta kus olla, siis saab juua tanklas. Inimesed seisavad autode ymber, tymps keeratakse p6hja ja elu on ilus.
K6lab haledalt, eksole.
Kuid tegelikult oli ysna l6bus. Mulle meeldis. Mitte et ma seda iga p2ev sooviks teha, kuid tegelikult oli vahva. Veel yks linnuke kirjas.

L6petasime p2rast ma-ei-tea-mitmendat pudelit kell 5 hommikul.
V2hemalt ei olnud enam nii ohtlik purjusp2i s6ita - oli juba valge :)

Hondurase juhtimisstiil

2010-08-13T18:28:00.002+03:00

Olen vist tõepoolest juba ära kohanenud, sest mitte miski ei kohuta mind enam. Alguses ma ikka üritasin purjus autojuhtidele pikki loenguid pidada, kuid hetkel, kui ma sellest loobusin, hakkasin ennast paremini tundma. See on justkui osa siinsest kultuurist.

Mulle hakkab isegi vaikselt tunduma, et meil Eestis tehakse inimestele ajupesu - purjuspäi juhtimine pole üldsegi nii ohtlik. Öösiti sõidavad kõik lihtsalt ettevaatlikumalt ja seda isegi kaine peaga, sest ümberringi on nagunii kõik purjus. Aga rohkem avariisid seetõttu ei ole. Nii lihtne see ongi.

See on tegelikult üsna mugav - minna välja ja mitte muretseda selle pärast, kuidas hiljem tagasi saab. Alati saab. Ei mingeid suuri taksoarveid, ei mingeid kaineid autojuhte, kes peavad terve õhtu oma mahlakese seltsis igavalema; elu on lihtne ja kõigi jaoks võrdselt mõnus.

Ja politsei? Teenib raha. Mitteametlikult muidugi, sest odavam ja mugavam on pistist anda kui trahvi maksta.

Keegi ei mõtle hommikuti jääknähtude peale. Jõin õhtul 10 õllet, kas äkki on veidi ohtlik varahommikul maanteel sõita? Ei, miks ometi? Elu on lihtne ja inimesed ei muretse liialt.

Olen õppinud kõike seda nautima ning kardan juba ette, kuidas ma uuesti Eesti eluga kohanema pean.

Pulmad

2010-08-09T20:57:00.007+03:00

Saingi oma esimese pulmakogemuse!
Abiellus Natalia Costa Rica aegne sõbranna Alessandra. Juba siis, kui ma nägin pulmakutset, sain ma aru, et tulemas on väga uhke ja rikas pulm - ja pettuma ma ei pidanud. Mind ei olnud otseloomulikult kutsutud, kuid Natalia võttis mu ikka kaasa :)

Oleme Nataliaga alati vaesed, nii et kleitide ja kingade ostmise asemel laenasime me need Barbara käest. Minu jaoks tähendas see seda, et ma sain pulma nautida fuksiaroosas kleidis (ei, fuksia ei ole endiselt minu värv :P).
Pulmad olid San Pedro Sulas, mis on siin suuruselt teine linn. San Pedro on omamoodi vastand Tegucigalpale. Kui Tegucigalpa tekkis ise - tänavad on igatepidi risti-rästi ning tänavanimed puuduvad või neid ei kasutata, siis San Pedro konstrueeriti - tänavad on suured ja uhked ning kõik on nummerdatud (näiteks kohalik aadress võiks olla selline: bulevard 7, avenüü 12, tänav 5, maja 3). Kohalikud väidavad, et San Pedro on linn, kus liigub raha, sest tegemist on tööstuslinnaga. See siis omakorda tähendab, et on ka rohkem kuritegevust.
Mulle jättis San Pedro hea mulje - tundus puhtam ja tõepoolest rikkam. Kõik elumajad olid väikeste häärberite mõõtu.

Pulmad olid laupäeval, mis tähendas seda, et reedel oli vaja teha viimased ettevalmistused (maniküür, pediküür, soenguproovid, natuke oli vaja kleiti õmmelda jne jne jne) ning plaanis oli varakult magama minna, et juba kell 7 startida. KUID nagu ikka Hondurases, plaanid võivad muutuda. Barbara deit jättis tulemata ja sõbrannat ei saa ju hätta jätta - tuli välja minna. Natalia lohutas mind, et võtame ainult paar õllet ja naaseme 10 paiku koju. 10 muutus ülikiiresti 2ks ja magada sai ainult mõned tunnid...

San Pedrosse jõudsime peale 12 ning siis oli vaja teha erinevaid mandado'sid. Hotelli jõudsime kella 3ks ja kuna ma olin surmani väsinud, vajusin ma kohe magama. Ärkasin otseloomulikult liiga hilja - soengute tegemine jäi viimasele hetkele ning meik jäi peaaegu üldse tegemata (maniküürist ja pediküürist ärme parem üldse räägi).
Missa algas kell 8, kuid hotellist kiriku poole hakkasime me sõitma alles 8 30. Piinlik. Minu suurimaks hämmastuseks me nii väga palju hiljaks ei jäänudki, sest kõik siin riigis algab hilinemisega.

Pärast missat siirdusime vastuvõtule, mis toimus ühes uhkes eraklubis. Vot see jättis mulle sügava mulje! Kõik oli ülipeen, kohati lausa ülepakutult peen - igas detailis oli tunda, et inimestel on raha, liiga palju raha.

Kohale jõudes ehmatasin ma veidi ära, sest inimesi oli metsikult ja kõik paistsid üksteist tundvat. Ka Natalia jooksis kohe inimesi tervitama, nii et meie Marioga jäime veidi eemale. Kuid ei ole ühtegi asja, mida alkohol parandada ei suudaks - mida rohkem oli inimestel veres promilli, seda sõbralikumaks ja rõõmsamaks kõik läksid. Sain oma hispaania keele oskuse kohta kümneid komplimente :)

Kohe kui me maha istusime, seveeriti meile šampust. Toit oli mitmekäiguline - iga käik maitsvam kui eelmine. Käikudeks olid: kreveti-ceviche (toores kala), ravioolid juustukastmes, looma- ja kanaliha kartuliga ning magustoit, hiljem veel tort.
Alkoholi voolas ojadena - kelnerid käisid iga natukese aja tagant küsimas, mida nad meile serveerida võiksid. Mina nautisin punast veini - see oli väga hea :)

Igale külalisele kingiti maiustustekotike, kuhu oli tikitud noorpari nimi. Lisaks sellele sai iga naine üliilusa klaasist lille ning iga mees mingi autovidina.

Tantsu oli palju. Mingi hetk läks lahti karneval, mis tähendas seda, et jagati laiali maskid, prillid ja suured kaelakeed ning tants läks aina meeleolukamaks.
Pruudi lillebuketti ma kinni ei püüdnud, nii et ärge muretsege, paistab, et siin Hondurases ma veel abielluma ei hakka.

Kella 2-3, kui asi hakkas läbi saama, hakati tekiilat serveerima.

Jõudsime hotelli ja vajusime surnult maha. Järgmisel hommikul oli pea võimatu hommikusöögi ajaks üles saada. San Pedrost sõitsime välja umbes 12 paiku.

Yojoa järve ääres tegime "väikese" 2-tunnise peatuse, et sealset kuulsat kala nautida. Mind see nii väga ei vaimustanud, kuigi see maitses muidugi hästi. Ainus asi, mis mulle tõepoolest muljet avaldas (nii heas kui halvas mõttes), oli see, et inimesed söövad ilma häbitundeda. Kui on vaja näpud toidu sisse toppida - no topi, keda kotib! Kõik söövad nii, et lausa kõrvatagused on õlised! Kala söömiseks ei tooda isegi nuga - kes seda ikka kasutab? Mille jaoks sul näpud siis on?

Kui me lõpuks Tegucigalpasse jõudsime, olime väsimusest kokku kukkumas ja ülesöömisest paistes.

Teel pulma (Oscar sõitis meiega San Pedrosse, kuid pulmas ta ei käinud)

Koos Marioga.

Koos Nataliaga.

Minu ilusad "kasuvanemad" :)

Noorpaar karnevalimaskidega.

Nagu näha, olen juba veidi väsinud...

Minu esimene töölähetus!

2010-07-31T21:09:00.008+03:00

J6udsin just pool tundi tagasi Campamentost, mis on Olancho maakonna tähtsaim linn (mulle väideti, et seal on u 18 tuhat elanikku). Seal toimusid piikondlikud v6istlused ja meie s6itsime sinna Tegucigalpat esindama. Samal ajal toimus ka laat, nii et teha oli nii m6ndagi.
...ja see kogemus oli lihtsalt vapustav! Viimasel ajal mulle meeldib puuetega inimestega rohkem suhelda, kui nii m6negi normaalse inimesega, sest nad on lihtsalt niiv6rd palju siiramad ja toredamad :)

Mina s6itsin kaasa kui ühe mu cipota (hondurenism - "tydruk") treener. See neiu on 17aastane, ülipirtsakas, üliilus ja ülitujukas. Kartsin, mis juhtub siis, kui pean tema eest vastutama. Viimasel ajal olen näiteks tema trennidest lihtsalt minema k6ndinud, sest ta keeldub korralikult töötamast. Tegemist on meie k6ige edukama sportlasega, kellel on järgmisel aastal Kreekas toimuvatele olümpiamängudele minek juba kindlustatud (teiste sportlaste vahel t6mmatakse loosi). Tal ei ole siin riigis vastast ja ta teab seda.
Kuid me veetsime ülihästi aega! Ta oli uhke oma välismaise treeneri üle ning me patseerisime igal pool koos. Mina otseloomulikult olin ka teda saates uhke, sest ta pandi näiteks koos meestega v6istlema ;) Olime paar omaette - pikk välismaa naine ning 6bluke ülimeigitud trigeñita (niimoodi kutsutakse tumedaid inimesi).

Meid v6eti väga hästi vastu. V6istluste korraldus oli, nagu ta oli, kuid v6iks öelda, et selle riigi kohta isegi päris hea - k6igega j6uti vähemalt valmis ;)
Aitamas olid kohaliku keskkooli vabatahtlikud - armsad ülemeigitud tüdrukud ja tagasihoidlikud geelipäised poisid, kes k6ik pikka välismaalast kaugelt piidlesid, kuid rääkima tulla ei julgenud :D See tegi mu cipota muidugi veelgi r66msamaks ja erilisemaks.

Meie jaoks oli üüritud bussike, mis meid neljapäeva pärastl6unal Campamentosse viis. Kusjuures bussijuht oli kogu v6istluste aja ka seal, chillis linnapeal ja ootas meid - tal olevat kallim Teguzisse naasta ja pärast meile uuesti järgi tulla.
Majutus oli üsna p6nev - 20 voodit ühes suures toas, voodite vahe umbes 10cm. Uus kogemus Hondurases! Samas toas magasid nii treenerid kui ka atleedid - see oli armas. Lisaks Tegucigalpale olid esindatud ka teised alaprogrammid (nt Juticalpa, Guaimaca)

Atleete oli umbes 50. V6ite ette kujutada, mis trall seal toimus. Puuetega inimestel puudub häbelikkus ja nad tulevad sinuga julgelt rääkima, kui sa neile huvi pakud. See tähendas seda, et ma suhtelsin nendega k6vasti rohkem kui tavainimestega - ja see oli lihtsalt nii äge! Kusjuures ega ei olnudki eriti lihtne aru saada, kes on atleet ja kes on treener, sest sportlasi on Olmpiadas Especiales-el igas vanuses. Oli täiesti tavaline, kui minu käest küsiti, mis alal mina v6istlen :D (mina seda küsida ei julgenud, mul oleks see piinlikkust valmistanud... nii et hoidusin nende poole, keda teadsin kindlalt atleet olevat)

Iga 6htu l2ks naiste toas alati hull mukkimine lahti (latiino naised on väga edevad!). Sain endale ka näomaalingu (Nelyi oli selle yle väga uhke!).
Neljapäeva 6htul oli v6istluste avamine ja tants ning trall. Sportlastele meeldib metsikult tantsida! M6ni vapram keskkoolipoiss julges ka mind tantsule paluda, kuid ega ma eriti tantsida ei viitsinud.
Hiljem olin üleüldine naljanumber, sest jäin juba kell 11 magama (k6ik l2rmasid samal ajal).. ning ma olin ka kogu tee bussis maganud (aitäh, ema, siin riigis olen avastanud enda magamisloomuse - ma olen sinusse!).

Sain uue kogemuse v6rra rikkamaks: kuidas lööb külge kurt noormees. See tekitas minus nii palju haletsust, et ma isegi suhtlesin temaga veidi - kirjutasime telefoni abil. Vaene poiss.

V6istlusted läksid ülihästi (v6ib-olla oli p6hjuseks see, et medaleid oli tellitud igaks juhuks rohkem, kui oli atleete tulemas :P). Igale atleedile sai midagi kaela riputud ja k6ik olid üli6nnelikud. Minu cipota suutis oma aega veidi alandada (see ongi tema praeguseks eesmärgiks, sest ega tal kellegagi v6istelda ei ole).

Tegucigalpa rahva lahkumine oli plaanis laupäeva hommikuks, sest reedel oleks olnud pimedas ohtlik naasta. Mind ja ühte teist treenerit kutsuti restorani 6htust sööma. Kurb oli oma lapsed majutuskohta maha jätta ja minema k6ndida - nad olid ju k6ik kadedad. Aga mis teha, ära öelda oleks ka rumal olnud (mindi ju ysna uhkesse kohta ja vabatahtliku rahakotile on alati meeldiv, kui välja tehakse).
Läksime ühte linnast väljas asuvasse kalarestorani, mis on kalakasvatuse juures. K6ik oli imemaitsev, kuid muidugi sain ma pärast oma cipota käest v6tta, sest j6udsin magama alles kell 2 :D

Hommikupoolikul j6udsime tagasi.
...ja otseloomulikult ma magasin terve bussis6idu.

Kinoskäik Hondurase moodi

2010-07-28T18:44:00.005+03:00

Olen otseloomulikult varemgi Hondurases kinos käinud, kuid eilne kogemus oli siiski klass omaette.

Kinoseanss algas kell 7 10. Piletid ostsime kell 7 20, kuid see ei tähendanud, et me oleks oma sammud kohe kinosaali poole seadnud. Mu kaaslasel oli nälg, oli vaja sööki osta, nii et me veetsime veel 10-15 minutit toidusabas.

Umbes kell 7 35 j6udsime kinosaali, film oli oli peal - milline ime, eksole? Saal oli rahvast puupüsti täis, sest teisipäeviti on pilet poolehinnaga. Pimedas on üsna keeruline vabu kohti leida, aga 6nneks saime ka selle küsimuse lahendatud.

Filmiks oli vampiirisaaga kolmas film "Eclipse". See tegi kohaliku publiku väga emotsionaalseks. See tegigi selle kinoskäigu nii eriliseks - hilinemised ja muud taolised asjad on ju nii tavapärased!

Kui te ei ole seda filmi veel Náinud, siis ma ei soovita ilma Hondurase publiku kaasaelamiseta seda ka vaatama minna (maitse asi muidugi). Hondurase publik andis 60% juurde!
Kes ei tea, siis film räägib nö armukolmnurgast (Bella-Edward-Jacob). Iga stseen, mis oli vähegi seotud armastusega, tekitas publikus suurt elevust. Seebiooperimaa, seebiooperinimesed!
Näiteks tseeni ajal, kui Edward tegi Bellale Jake'i ees omanikutundega musi, kostsid heakskiitvad hüüded: "Nii peabki! Näita teisele, et ta on ikka sinu oma!"
Iga kord kui Jacob oli ilma särgita (mida oli otseloomulikult piisavalt :P), kostsid naiselikud kilked naiste ja kadedad ohked meeste poole pealt.
Abieluettepanekusteen tekitas k6ige suuremat ärevust, kuna abielul on siinses kultuuris väga tähtis koht. Kui Edward laskus ühele p6lvele, et Bella kätt paluda, oli lausa tunda, kuidas kogu publik heldis.
Publik oli ÜLIemotsionaalne kogu kinoseansi ajal.

Eestis on v6imatu kogeda selliseid kollektiivseid emotsioone. Teid ju ärritaks, kui inimesed filmi ajal valjuhäälseid kommentaare teeksid? Mind ajaks see ka närvi! Siinse kultuuri puhul oli see aga kogemus omaette - ja ma nautisin seda. Lisaks filmile avanes mul ju v6imalus vaadelda publikut ja selle reatsioone - ülip6nev!

Väljusin kinosaalist, naeratus näol ja tulvil häid emotsioone.

Tervitused lugejatele

2010-07-23T23:14:00.005+03:00

Tervitaks siinkohal k6ige andunumat lugejat - minu kohalikku fänni Mario't! Ta loeb mu blogi Google translatori abil. TERE :)
Mario, kirjuta siis m6ni kommentaar ka, eksole ;)

Nyyd siis veidi minu elust. Peaaegu kuus kuud on täis ja mul on tunne, et olen saanud osaks sellest kultuurist. Ma ei tea, mis täpsemalt minu juures muutunud on, kuid isegi inimesed alustavad juba minuga vestlust hispaania keeles; ka kohalikud on kuidagimoodi m6istnud, et olen justkui üks nende seast. Muidugi tänavatel on endiselt metsik tahelepanu, selle vastu ei saa. Kui tihti sa siin üht blondi valget euroopa naist ikka näed.
Hispaania keel ka edeneb, yritan vaikselt subjunktiiviga tegeleda. Ja teate mis, ma olen avastanud, et ma isegi m6tlen vahepeal hispaania keeles (isegi m6eldes teen vigu - kohutav, eksole?).

Elu läheb vaikselt edasi. Tööd on. Ja kui ei ole, siis ma ei nuta, sest j6usaal ja terve Villa Olimpica on minu p2ralt - tee trenni, nii palju kui soovi v6i jaksu on! Paradiis, v6i mis?

Eraelust kirjutama ei hakka - kasutage oma kujutlusv6imet!

Mangod

2010-07-10T00:28:00.002+03:00

Aga meil on praegu mangohooaeg! Mangosid on igas suuruses ning v2rvigammas. On hapusid, on magusaid, on suuri, v2ikesed, on kollakaspunkaiad, on rohekaskollaseid, on punaseid - avaldage vaid soovi!

Minu koduaias on t2ielik mangosadu (ja see aasta pidavat v2ike mangosaak olema!). Kui mangoisu peale tuleb, astu lihtsalt koduuksest v2lja ja vali maast m6ni sobilik mango. Osa mangosid l2hevad kukkudes muidugi l8diks ja siis tuleb 6ues k6ndides ette vaadata, et kogemata mangosodi sisse mitte astuda.

Avokaadohooaeg hakkab vaikselt l2bi saama, millest mul eriti kahju ei ole, sest avokaadost ei saanud minu lemmikut. V6in seda syya (kusjuures seda syyakse kui juurvilja, soolase toidu lisandina), kuid eelistan siiski toitu ilma avokaadota.

Kusjuures ega ma mangot ka enne ei armastanud, Eestis v2hemalt mitte. Pean t6dema, et Eestis ei olegi 6igeid mangosid... see, mida me poest osta saame on midagi muud, kui see, mis siin puu otsas kasvab. Eesti mango on vastik, hakkab lausa vastu. Siinsed mangod on mahlakad ja ylimaitsvad. Mango on kindlasti yks puuvili, millest ma puudust tundma hakkan.

Lisaks mangodele hakkavad meie aias ka suured sidrunid valmis saama. Kui ma ytlen "suured" siis ma t6esti m6tlen selle all "suuuuurt" sidrunit, nii ligi pea suurust. Ja ma ei tee yldse nalja :)
Meie perekondlikud istumised toimuvad tavaliselt sidrunipuu all ja mul on alati veidi hirmus sealt alt neid megasuuri sidruneid vaadata. 2kki kukub veel p2he? Siiamaani pole kukkunud, kuid 88siti olen ma sidruni kukkumish22le peale yles 2ranud kyll (puu on t2pselt mu akna taga)... loodan, et j2rgmise perekonnayrituse ajaks on k6ik sidrunid juba ilusti maha kukkunud.

Ma tean, et teil on soe, kuid meil on mangosid! :D

Potra

2010-07-07T02:07:00.003+03:00

K6igis tekkis kohe kysimus: mis on potra, eksole?

Potra on lihtsamalt 8eldes jalgpall. Keegi pole ammendavat selgitust andnud, miks seda just nii kutsutakse. K6ige asjalikum seletus oli see, et kui tegemist on sellise suvakama m2nguga: semud saavad kokku ja taovad palli, siis m2ngitakse potrat... kui aga tegemist on ametliku m2nguga, on tegemist jalgpalliga.

Sel pyhap2eval r22giti mulle auk p2he, et ma tuleksin ka meestega potra´t m2ngima. Minu meelest oli see kohutavalt halb idee, kuid olles endale lubanud, et yritan v6imalikult palju uusi asju proovida, v6tsin ma julguse kokku ning lubasin m2ngima tulla. Minu julgus tegi ka teised naised julgeks ning minuga l6id kampa Irene ja Naty, kuigi viimane tuli kaasa ainult selleks, et m2ngu vaatada.

Kui me kohale j6udsime ja ma n2gin mehi palli tagumas (jalgpall siiski - elu ja surma kysimus!), mu julgus haihtus. Ma hakkasin vinguma nagu v2ike laps ning keeldusin v2ljakule minemast. Irene ei tahtnud kuuldagi, ta oli moraalselt valmis m2ngima, kuid, et ta m2ngida saaks, oli vaja teise v6istkonda ka inimest - mind. Ma keeldusin. Jalad v2risesid. Kuid naised on siin riigis tugevad: Irene ja Naty lykkasid mu jalgpalliv2ljakule ning Naty pani mu selja taga ukse lukku. Mul ei j22nud muud yle kui m2ngida.
Mulle paistis, et mehed ei olnud v2ga 6nnelikud, et me kampa l6ime. Me seisime tykk aega m2nguplatsi 22res, enne kui keegi meile v2hematki t2helepanu osutas. Kusjuures vahem2rkusena ytlen 2ra, et tegemist oli v2ikese v2ljakuga, nii umbes korvpalliv2ljakusuurusega. Selline jalgpall on siin ysna popp, sest see pidavat individualistlikum olema. Minu jaoks tegi see asja hullemaks, sest k6ik toimus mitu korda kiiremini... pall sattus kiiremini sinu juurde, pall sattus kiiremini v2ravasse, k6ik oli halvem.

Mina, "superjalgpallur" nagu ma olen, l2ksin v2ravasse, sest see on yks asi, mida ma v2hegi valdan. Aga oi 6nnetust, nii pisikesel v2ljakul pole yldsegi nii lihtne palle mitte sisse lasta! Iga pall, mis v2rava suunas liikus, l2ks mingil maagilisel p6hjusel alati ka sisse. Olin t2ielik null. Ma ei tahtnud enam m2ngida. Asja ei teinud paremaks ka ylikirglikud mehed, kes mind vihaste pilkudega sihtisid. Kuulsin juba vaikset hyyet: "2kki vahetaks v2ravavahti?" See viis minema mu viimsegi enesekindluse ja ma hyydsin valju h22lega: "Poisid, ma ei taha endam m2ngida, ma l2hen 2ra!"
Ei yhtegi vastuh22lt! :D
Keegi ainult ytles: "Vaata, sealt tuleb Gabriel, ta saab sinu asemele tulla." Olin 6nnelik, et mu traumaatiline kogemus oli l2bi saanud. Minu kaaskannataja Irene loobus 10 minutit hiljem.

Enam ma meestega potra´t m2ngima EI L2HE!

Väikese Danieli ristimine

2010-07-06T19:16:00.016+03:00

Olen j2lle uue kogemuse v6rra rikkam: k2isin katoliku kirku ristsetel. Ristiti minu pisikest primo't (n6bu) Danieli.
See tuli ysna 2kitselt. Mitte ainult minu, vaid k6igi jaoks. Yks p2ev mu t2di Amalia lihtsalt otsustas, et nyyd on aeg. NYYD! Nii need asjad siin toimuvadki.

Ristsed on muidugi suur ja t2htis sydmus. N2iteks tuleb valida ristivanemad, kes vastutavad lapse eest vanemate surma puhul. Ma oleks eeldanud, et see valik on keeruline ja ristivanemaks olemine on suur syndmus, kuid k6ik suhtuvad sellesse ysna igap2evaselt.

Laup2eva hommikul olin Gabrieliga koos, kui helistab ta ema. Gabriel ei v6ta vastu. "Miks?" kysin mina.
"Ah ta tahab, et ma hakkaks mu pisikese n6bu ristiisaks..."
"Miks siis mitte?"
"Ah, ma ei viitsi. Arvad, et peaks? Mis ta nimi yldse oligi?" pisi-Daniel on pea aasta vana... Gabriel ongi veidi udu :)

Ristsed olid pyhap2eval, laup2eval k2isid k6ik ristivanemad n8 "koolitusel", kus r22giti, mida ristivanemaks olemine endast kujutab... Gabriel ja Mario j2id magama :)
Ristivanemateks saidki l6puks Gabriel, Irene ja Mario. Yldiselt on ysna tavaline valida ristivanemaks keegi oma perekonnast. Antud juhul siis on Gabriel ja Irene Danieli n6od. Mario on minu meelest ysna imelik valik, sest ta on Natalia 20-aastane peika. Millalgi l2hevad nad ju ikka lahku (sorry, ma ei usu, et nad 10-aastase vanusevahega elu l6puni koos vastu peavad), kuid Mario j22b ikka ja alati Danieli ristiisaks. Kuidas nad sellist asja arvesse ei v6ta?

Ristsed toimusid pyhap2eval. Kell 11 oli missa ja kell 12 ristsed. Mul oli t2itsa p6nev... vahepeal m6tlesin isegi laulukesi kaasa laulda, kuid siis n2hes, et isegi mu n6bud seda ei tee, loobusin.
Kuid ma ei hakka missast pikemalt kirjutama. Katoliku kiriku missa nagu missa ikka.

Kommenteeriks pigem veidi inimeste riietust. See oli seinast seina. M6ni oli peaaegu et dressipykstes, osad naised olid 6htukleitides. Kuidas peab? Seda ei tea keegi :)

P2rast missat tulid ristsed. Suurem rahvamass lahkus, alles j2id ainult perekonnad koos lastega (u 7-8 perekonda).
Vanemad koos ristivanematega pidid esiritta istuma, ylej22nud perekonnaliikmed taha. Padre, kes oli vahepeal oma igap2evase ryy uhkema vastu vahetanud, ristis lapsed ilusti 2ra. (See oli muidugi pikk tseremoonia, kuid sellest l2hemalt kirjutada oleks igav.)
Naljakas olukord oli siis, kui Irene pidi mikrofoni lapse nime ytlema. Ta ytles valesti! :D Ta pidi ytlema "Daniel Nicolas", st kaks eesnime, kuid ytles "Daniel Gonzales" ehk esimese eesnime ja esimese perekonnanime. P2rast noriti teda pool p2eva selle p2rast. Vaeseke!

Lisan ka m6ned pildid ristetest ja ristivanematest :)

Ristivanemad Gabriel ja Irene ning p2risvanemad Rudy ja Amalia.

V2ike stiilin2ide tseremooniast.

Padrino Gabriel! Vot niimoodi siis k2itutakse oma ristilastega...

6nnelikud ristivanemad oma ristilapsega.

V2ike perekonnapilt, nii et natuke saab ka mind n2ha. Minust paremale on Natalia, Gabriel, Irene, Amalia, ja doña Margarita (Oscari ema). Esireas on Mario, Popoy, Efrain ja pisi-Danieli vennake Samuel.

6nnelikud vanavanemad oma lapselapsega.

Ohutu Honduras

2010-07-06T18:38:00.005+03:00

Kuna mu eelmine postitus oli kirjutatud veidi negatiivses toonis, otsustasin natuke t2psemalt kirjutada, mida inimesed teevad, et ennast siin riigis ohutumalt tunda.

M2rks6naks on RELVAD. Jah, relva kandmine on siin t2iesti igap2evane ning normaalne tegevus. Lisaks sellele on t2iesti tavaline, et igal pisemalgi pulpería´l (pisike poeke, kust saab osta k6ike!) on relvastatud valve. Ma ei tea, miks ma sellest varem pole kirjutanud. Harjusin vist sellega ysna ruttu 2ra.

See vaatepilt on tegelikult ysna naeruv22rne: pisike (miskip2rast ALATI pisike!) mees suure automaatpyssiga. Kas teile ei tundu just see olevat ohtlik? See mehike v6ib ju iga kell hulluks minna ja tulistama hakata! Kui ma selle yle imestust avaldan, siis kohalikud vastavad mulle: "See on ohutuse p2rast. Nad on professionaalid!" Miks siis iga "professionaal" mulle t2naval armastust avaldab???

Ja muidugi kannavad relva ka tavainimesed. Mitte igayks, kuid nii mitmedki. Siin on isegi avalikes kohtades m2rgid: Relvaga mitte siseneda! (mis t2hendab seda, et relv tuleks autosse j2tta)

Relvaga puutusin ma tegelikult siin riigis l2hemalt kokku siis, kui mu n6bu Gabriel USAst siia puhkusele tuli.
Ta tuleb kylla, v6tab relva kabuurist v2lja ja asetab selle s88gilaua peale. Lihtsalt nii. Keegi ei esita kysimusi, keegi ei tee suuri silmi. Ainult mina.

Ja relv on ALATI laetud. Ma sirutan oma arglikud n2pud selle poole... "Oota," hyyatab Gabriel, "ma v6tan kuulid v2lja!" - ohutus eelk6ige! - ja ma naudin selle raskust k2es. Beretta. Ilus. Seksikas. Mulle avaldab see muljet.
Kelleski ei tekita see sellist elevust nagu minus. See on nende jaoks igap2evane. Relv? "Ah, hoia see parem enda l2hedal, lapsed ju k2ivad igal pool," ytleb Natalia mitte eriti murelikult.
Nyydseks olen ka mina relvaga 2ra harjunud ning seda hoitakse tavaliselt minu magamistoas kapi peal, seal lapsi pole.

Aga miks m6ned kannavad relva ja m6ned mitte?
Mu n6bukese isa on ysna prominentne isik ning ta muretseb oma laste ohutuse p2rast. Ta ise kasutab kusjuures revolvrit, olevat mugavam :)
Ma ei m6ista, kuidas relva kandmine aidata saaks.
Kysin: "Gabriel, kas sa t6esti laseksid kedagi?"
"K6hklemata! Elusana ma neile ennast ei annaks!"

Inimr88vid on nimelt siin riigis ka ysna igap2evased ning just seda ta oma vastuse all m6tleski. Just aastake tagasi r88viti Gabrieli vanaisa. N6uti lunaraha, tuli maksta. M6ni kuu tagasi r88viti yhe Kadri s6bra onu. Olukord l6ppes surmaga - sydameatakk.

Selle p2rast ma isegi ei imesta, et mu n6bu kodu ees on 88p2evaringne valve: seal on pisike putka, kus alati istub mingi s6durpoiss.

Yks p2ev, kui ma Irenega (Gabrieli 6ega) v2ljas k2isin, oli ka meil s6urpoiss kaasas. Ohutuse huvides.
Mina tundsin ennast ysna ebamugavalt. Istud ees, r22gid igap2evast juttu... ja taga istub mundris mees suure-suure relvaga. Lihtsalt nii lihtne see ongi. L2ksime baari, mehike j2i auto juurde, patseeris selle ymber, relv k2es. Hiljem, kui Irene j2rgmisesse baari otsustas minna, l2ks temaga kaasa, et j2rgmises kohas auto ymber patseerida... kuni Irene l6puks koju l2ks. Mina kyll ei nii ei suudaks!

Kui ma Irene k2est olukorrale selgitust palusin, sain tyypilise vastuse: "Ohutuse huvides."
Eelmisel aastal j6ulude ajal olevat igale v6sukesele (neid on kokku kolm: Gabriel, Irene, Coki) ihukaitsja palgatud. Nyyd olevat parem, s6durpoiss k2ib ainult vahetevahel kaasas.

Nagu n2ete, ei ole tegemist ainult seebiooperiga, vahepeal on m2rulifilmi sugemeid kah ;)

Surm

2010-06-29T19:33:00.006+03:00

Jutud sellest, kui ohtlik siin on, tunduvad teile vist lihtsalt muinasjuttudena. Jah, inimesed on vaesed. Jah, r88vimine on igap2evane. Kuid ma pole kunagi m6elnud, et mind v6idakse tappa! Aga paistab, et ka m6rv on ysna tavaline. Mida l2hedasem inimene tapetakse, seda reaalsem k6ik tundub.

Laup2eval tapeti yhe Natalia s6branna abikaasa. Lihtsalt nii. Surnud. S6branna ise sai 2 kuuli k2sivarde. Abikaasat ma eriti ei tundnud, olin teda paar korda n2inud. Valeriaga olen aga mitu korda baarides chillimas k2inud. Kas pole mitte hirmus?

Kui ma eile oma mid-term camp´ist tagasi tulin ja Natalia mulle selle loo jutustas, sattusin ma kergelt shokki. Jah, ma tean, et see on siin riigis normaalne... kuid kui midagi sellist juhtub inimesega, keda sa reaalselt tundsid, tundub olukord kuidagi eriti hirmutav.

Mis siis juhtus?
Valeria oli oma abikaasaga oma majast v2ljumas. Valeria oli veidi eemal, et v2ravat kinni panna, tema mees istus autos. S6idab juurde politsemootorratas ja kysib dokumente. Abikaasa siis annab oma paberid, mispeale "politseinik" laseb talle kuuli p2he ja rinda (momentaalne surm). Valeria saab 2 kuuli 6lavarde ning j22b vaikselt lamama (mis ta arvatavasti rohkematest kuulidest p22stab).
Miks? Keegi ei tea. Nad on aasta aega abielus olnud. Mees on rahulik ja ysna vaikseke. R88v see olla ei saanud, kuna k6ik asjad j2eti alles.
Mario ja Gabriel pakkusid v2lja teooria, et mehel oli armuke ja et armukese mees sai teada (seebiooperimaa eeldab vist seebiooperiteooriaid...). Tema t88 juures sosistatakse, et talle olevat illegaalset t88d pakutud ja ta olevat sellest keeldunud. P2ris lugu ei saada aga kunagi teada...

Inimese elu ei ole siin midagi v22rt. Vaesus on niiv6rd suur, et pea igayks on valmis v2ikese summa eest tapma. Gabrieli isa v2idab, et 500 lempira eest on kellegi surm garanteeritud! (Nii et kohalik elu maksab umbes 300 krooni)

Selline olukord hirmutab. Jah, ma olen moraalselt valmis, et mind v6idakse t2naval r88vida... kuid m6rvata? See pole mul tegelikult peast l2bi k2inud. 6nneks ei ole kellegi p6hjust mind tappa... Aga 2kki nad eksivad inimesega???

Bingo!

2010-06-24T00:29:00.002+03:00

K6ik teavad, mis on bingo, eksole? Kuid siinne bingo ei olnud mitte Mart Mardisalu juhitud saade, vaid midagi sellist, mida m2ngivad USA filmides igasugused vanakesed. Hondurases on bingod populaarsed yritused raha kogumiseks. Maksad mingi summa pileti eest, saad kaardikese, t2idad seda 6htu jooksul ning v6id v6ita igasuguseid auhindu (auhindadeks on k6iksugu asjad alustades kodumasinatest ning ehetest ja l6petades reiside ning suuremate rahasummadega).

Ma sattusin eile ka yhele bingole. Selle bingo eesm2rk oli koguda raha alkohoolikute ja narkos6ltlaste abistamiseks. Pilet maksis 100 lempirat. Summa pole kyll metsikult suur, kuid pani minusuguse mittet88tava vabatahtliku siiski veidi kahtlema.
Yritus pidi algama kell 7, kuid kui me kell 18 45 kohale j6udsime, oli istekohta praktiliselt v6imatu saada. Rahvast oli metsikult! Nagu ma hiljem kuulsin, myydi yle 1000 pileti.

Bingo oli nagu bingo ikka - loositakse numbreid ja need tuleb kaardi peale m2rkida. Kokku oli 15 m2ngu ehk 15 erinevat kujundit. Auhindu oli rohkemgi veel, sest igal bingo m2ngul v6ib ju olla rohkem kui 1 v6itja! Lisaks veel loositi igasugu asju vastavalt pileti numbrile.

Bingo algas. Olin p6nevil, sest see oli mu elu esimene bingo. Kohe esimene kujund l2ks mul p2ris h2sti, ainult 2 ruudukest j2i puudu, kuid kuna inimesi oli metsikult, k6las h6ise "bingo!" alati liiga ruttu. Olin siiski elevil. Kuid siis hakkas k6ik allam2ge minema... Auhindadeks olid kodumasinad, reisid, kohvikannud, ehted... ja mina ei v6itnud midagi. Olin 6nnelik, sest yks tuttav v6itis kohvimasina - v2hemalt kellelgi on 6nne, eksole! Olin juba lootust heitmas, kui 2ktiselt ma v6itsin. Kujundiks oli tagurpidi "S" (ja ma ei usu saatusesse!). K6ik toimus nii 2kki, et ma sattusin shokki. J2in lihtsalt istuma ja pobisesin nina alla: "Ma v6itsin..." K2ed v2risesid. Naty j2i siiski olukorra peremeheks: "Hyya siis "bingo"! Mida sa ootad, j22d ju ilma!"

L2ksin siis jalgade v2rinal auhinna j2rgi. Auhindu oli 2 - kaks 500lempirast pangakontot v6i yks 88 peenes hotellis. Sama kujundi oli kokku saanud ka yks proua, nii et me pidime need auhinnad kuidagi omavahel 2ra jagama. Proua tahtis raha, mul oli tegelikult yksk6ik. Kuid niisama raha loovutada ma siiski ei tahtnud, nii et tegime loosi. Proua v6itis ja v6ttis raha. P2rast tuli aga hotelli n6udma, sest see olevat rohkem v22rt (googeldasin, t6epoolest - selle hotelli yhe toa hinnaks on 120 dollarit, mis on umbes 2400 lempirat). V2ga kahju, kuid valik oli juba tehtud :)

V6ita on tore, kuid auhind ise on tegelikult m6ttetu. Mida ma oma 88ga peale hakkan? Muidugi on k6ik ysna yhem6tteline. 88. Hotell. Mida 88siti hotellides ikka tehakse?

Arvestades minu praegust seebiooperielu ma siiski ei tea, kuidas ma olukorra lahendan. Bingol viibisin yhe noormehe seltsis. Loogiliselt v6ttes, peaks vist tema endaga kaasa kutsuma, eksole? Aga 2kki ma soovin kedagi teist? ;)

La Tigra

2010-06-23T23:19:00.012+03:00

Nyyd siis on l6puks ometi ka vihmamets 2ra n2htud!

Reis on meil juba tykk aega plaanis olnud, kuid alati on midagi ette tulnud (yldjuhul pohmell...). La Tigra rahvuspark asub Tegucigalpa kylje all, kuid kuna sinna viib ainult teekatteta tee, v6tab sinnaj6udmine siiski ysna palju aega.

Me tahtsime startida kell 8 hommikul. Nagu ikka, Hondurases plaanid ei toimi. See, et meie olime 7 45 ajal stardivalmis, ei t2hendanud, et minek nii vara ka ette v6etakse. Yks USA chikk, kelle me lubasime kampa v6tta, j6udis Tegucigalpasse alles poole 11 paiku... Niisiis alustasime me k6ike planeeritust hiljem.

Omaette seiklus on juba La Tigrasse j6udmine, sest sinna yles viib ylivilets tee, mis on praktiliselt kogu aeg pea 45-kraadise kalde all. Lisaks sellele oli ilm yliniiske ning teed porised. M6ne suurema kalde peal pidime mitu korda hoogu v6tma... see oli p6nev! :D
Kui me l6puks kella 12 paiku La Tigrasse j6udsime, oli meeleolu laes. Minu "emme" k2itus kavalalt ja j2ttis mu piletite ostmise ajaks autosse ootama (kohaliku jaoks on hind 20 lempirat, v2lismaalase hind 100). Meiega kaasasolev gringa nii intelligentne ei olnud - paras talle! :D

...ja matk v6iski alata!

Kohalikel pole fyysist yldse ollagi! Ma olen praegu v2ga kehvas vormis, sest p2rast oma pikka haigust pole ma veel trenni saanud teha... isegi kui ma heas vormis olen, pole ma mingi sportlane. Kuid siin olen ma siiski klass omaette! Mina marssisin ees koos gringa'ga, teised ohkisid ja puhkisid kaugel-kaugel meie taga.

Alguses (u 2-3 kilomeetrit) oli selline korralik laiem tee (viis muidugi kogu aeg m2kke, kohalikud vigisesid). Mets oli ysna tavaline ja ma olin veidi pettunud. Kuid mingi hetk p88rasime aga suure tee pealt yhele rajakesele, mis viis yhe suure joani ("issi" Mario oli meie suur juht ja liider!). Ja vot see oli juba t6eline vihmamets. Vapustav!
Jalgade all oli puhas pori: l8rts, l8rts. K6ik ymberringi oli m2rg ja tilkuv. Rada peaagu l2bimatu. Rada k2is yles-alla-alla-yles. Mul oli hing v2ljas, ylej22nud olid suremas. Yli2ge kogemus!

Ja see rada oli ylipikk. Te v6ite ju arvata, et 2,3 kilomeetri l2bimine ei tekita mingit raskust, kuid proovige seda l2bida tei2likus vihmametsas. See juba on midagi! 6nneks viis rada sinnaminnes enamasti m2est alla (seda libedam!)... mis t2hendas omakorda, et tagasitee on m2kke ryhkimine. Ma ei tahtnud selle peale m6eldagi...

Umbes 3 paiku j6udsime joa juurde. Milline vaatepilt! Otseloomulikult oli vaja jalgupidi vette ronida (vesi oli j2ine!). Kohalike pildistamishullus ajas meid isegi nii kaugele, et me ronisime peaaegu t2iesti joa sisse... Olukord l6ppes sellega, et k6igi riided olid l2bim2rjad ning keegi ei tundnud oma jalgu. (Kui te veel ei tea, siis vihmamets ei ole yldsegi mingi soe koht. Arvan, et kraade oli nii umbes 17-18 ringis.) M2est yles ryhkides ei olnud selline kliima mingi mure, p2rast v2ikest joasuplust oli olukord aga vastupidine. Ma lihtsalt l6disesin. Mul pole siin Hondurases veel kunagi nii kylm olnud.
Selleks, et tagasi tsivilisatsiooni ryppe j6uda, sai 6nneks j2lle trenni teha. Seekord siis m2est yles. Tee tundus l6putu, kuid meil oli tagasisaamisega kiire, sest varsti oleks hakanud pimedaks minema.

Otseloomulikult olime me Kate'iga j2lle esirinnas... mis oli l6ppkokkuv6ttes halb m6te, kuna me pidime teisi ligi 10 minutit ootama, ja kylmetama.

Emotsioonid. Emotsioonid. Emotsioonid. Ja muidugi olid k6ik suremas ning tundsid, nagu nad oleks vallutanud uue riigi. Matkamine on nende jaoks suur seiklus. Neil valutavad k6ik kohad. Nad on r66msad :)

Lisan siia ka m6ned pildid. Kahjuks minust eriti palju pilte ei ole, kuna ma lihtsalt marssisin k6ikidest niiv6rd palju eespool.

See laiem, igavam tee.

Roheline!

Ei, Mario ei ole tegelikult rase!

See pilt maksis mulle mu kuivad riided...

Ylik6rge juga!

Yks kohustuslik pilt Marioga. Ei, ta ei ole minu peika, ainult "isa" :)

Suur puu. (Ma ei tea, miks ma selle tobeda allirja panin - te ju n2ete isegi!)

Meie hilinemise p6hjus gringa Kate, mina ja Barbara tytar Gacia.

V6idukas l6pp! (Nagu n2ha oli Natalia kaamera ka pikast matkast veidi v2sinud ja higiseks t6mbunud.)

Vaesed vaevatud papud. (kusjuures 6nnetu kaamera pole t2nase p2evani toibunud...)

Jalgpall!

2010-06-18T21:07:00.003+03:00

Nagu k6ik eeldatavasti teavad, sai Honduras teist korda ajaloos jalgpalli MMile. Esimene m2ng oli meie jaoks kohutavalt halval ajal - hommikul kell 5 30.
See t2hendas seda, et liiga varakult ei tohtinud jooma hakata, et ikka kella 5 30-ni yleval pysida.

Tavaliselt pannakse baarid juba kell 2 kinni, kuid selle erilise syndmuse puhul hoiti baarid 88 l2bi lahti.

Ma olin sel ajal just dengue-st toibumas, polnud veel kordagi p2rast seda v2ljas k2inud. Olin omamoodi elevil - siiski esimene pidu p2rast korralikku haigust.

Mina l2ksin juba varakult yhe s6bra poole eelsoojendust tegema. Minu tavaline seltskond liikus kella kahest Bullbari. Mina j6udsin sinna poole nelja paiku. Emotsioonid olid laes. Ma pole kunagi varem midagi sellist kogenud. See oli nagu hullumajas viibimine!

Lisan siia m6ned pildid, mis seda hullumaja v2ga h2sti iseloomustavad. Tahtsin j2rgmisel p2eval esimest korda p2rast haigust t88le minna... kuid otseloomulikult ei j6udnud. Ups.

...ja nagu te teate Honduras kaotas :(

Kas meil on yldse lootust???

Dengue

2010-06-17T21:39:00.003+03:00

Miks ma pole nii kaua siia kirjutanud? Ei olnud laiskus, olin ysna t6siselt haige. Nimelt sain yhe kohaliku troopilise haiguse, mille nimi on dengue.

Dengue sarnaneb malaariale ja levib samuti s22skede kaudu. S22sed paljunevad vee abil ning kuna hiljuti olid meil suured vihmad, on see haigus praegusel ajal ysna levinud. 20% dengue-haigetest sureb.

Dengue-t on kahte tyypi. Klassikaline dengue ei ole eluohtlik, kuid teist tyypi dengue (dengue hemorragico) on v2gagi surmav. Kuna ma olen praegu siin seda postitust kirjutamas, v6ite eeldada, et mina sain selle esimese varjandi :)

Symptomid?
Haiguse symtomitest on k6rge palavik ja lihas- ning liigesvalu. Samas ta v6ib ka lihtsalt gripile sarnaneda.

Minu haiguse symptomid ei sarnanenud alguses yldse dengue-le, nii et mind viidi arsti juurde alles siis, kui k6ige hullem oli l2bi.

K6ik algas v2simuse ja peavaluga. Magasin p2eva maha ja arvasin, et peavalu tuleneb ylemagamisest. Kui peavalu ei olnud ka j2rgmisel p2eval yle l2inud, l2ks asi juba veidi kahtlaseks. Kuid ma arvasin, et hakkan lihtslt haigeks j22ma ega p88ranud peavalule suuremat t2helepanu (nii palju kui see v6imalik oli, sest peavalu oli ysna 6udne).
Mul oli kohutav peavalu, kuid v2lja minemisest ei saanud ju loobuda... nii ma siis k2isingi oma peaaegu plahvatava peaga joomas. Tegelikult oli see asja p2rast, sest samal p2eval saabus USAst mu viimane n6bukene - Irene. Seda tuli ju ometi t2histada!

See selleks, aga j2rgmisel p2eval ma enam t6usta ei suutnud. Palavik oli laes ja peavalu oli veelgi kohutavam. Lisaks sellele oli ka kerge kurguvalu. J2in koju, t88le ei l2inud. Ykski tablett ei aidanud, palavik pysis ka.
...kuid v6rreldes j2rgmise p2evaga olin ma veel ysna kobe!

J2rgmisel p2eval oli peavalu veel hullem (10-palli skaalal 12!). Ma ei olnud v6imeline ennast liigutama. Silmad hakkasid ka valutama (ei tea, kas see oli palavikust, peavalust v6i lihtsalt haigusest, kuid see oli kohutav). Olin yksi kodus ja ei suutnud isegi k88ki vett tooma minna... Vetsus k2imisest loobusin samuti, ise samal ajal oma suurt p6it 6nnistades.

Kui Naty 5 paiku koju j6udis, ehmatas ta t2iesti 2ra. Ta olevat arvanud, et ma olen t2itsa suremas. Mu otsaesine oli tulikuum, ma olin n2ost nagu peet ja lisaks sellele ei olnud v6imeline ei k6ndima ega roomama. Igasugune liigutamine t6i mulle pisarad silma - see oli kohutav. Ma pole kunagi ennast nii kehvasti tundnud! 6nneks saime palaviku veidi alla ja ma olin j2lle inimese n2gu. Dengue-t ei kahtlustanud keegi, sest lihas- v6i liigesvalu mul ei olnud.

J2rgmisel p2eval veeti mind l6puks arsti juurde. Dengue, kuid 6nneks klassikaline. Kardeti, et mind tuleb haiglasse panna, kuid 6nneks oli mu vereproov piisavalt korras. Teise dengue symptomiteks on igasugune veritsemine. K6ik kohad hakkavad veritsema (nina, igemed, k6rvad...) ja verejooksu ei ole v6imalik l6petada. L6puks inimene surebki verekaotuse k2tta 2ra. Samas kui klassikalist dengue-t ei hakata 6igel ajal ravima, v6ib see yle minna selleks ohtlikuks dengue-ks. Mul vedas, 6igel ajal saadi jaole :)

Dengue ravimine ei ole yldse keeruline: iga kuue tunni tagant yks tablett Panadoli, t2ielik voodirezhiim ja v2hemalt 6 liitrit vedelikku.

J2rgmistel p2evadel hakkas peavalu v2henema ja ma hakkasin ennast inimese moodi tundma. Samas v2simus pysis veel mitu-mitu p2eva. Isegi paar p2eva p2rast hullemaid p2evi ei olnud ma v6imeline pikemat aega k6ndima (ma v2isisin poole supermarketi peal 2ra!)

Nyyd on juba k6ik korras ja eile k2isin isegi v2ljas: Honduras oli siiski m2ngimas. Sellest peaks ka postituse tegema. Homme siis :)

Rodeo ja La Ceiba karneval

2010-05-26T18:52:00.006+03:00

Olen laisk olnud ja pole kaks nädalat oma nädalavahetuse tegemistest aruannet kirjutanud. Mingi tekstijupi valmis meisterdamine muutub aina raskemaks ja raskemaks, nii et palun juba ette vabandust, kui te peate vahepeal mingeid mõttetuid lugusid minu peikadest lugema.

Eelmine laupäev äratati mind kell 8 üles (olin surnud!), et viia mind Zamoranosse rodeot vaatama. Zamoranos asub Kesk-Ameerika kuulsaim ja tähtsaim põllumajandusülikool ning seal elab ka mu "kasuisa" Mario. Olin küll varajase äratuse üle veidi tige, kuid selline võimalus mööda lasta oleks ka tobe olnud.
Üritus pidi algama kell 11, kuid kui me kell 11 30 seal olime, hakkasid inimesed alles kogunema.

Mida üks rodeo üldse endast kujutab? Täpseid reegleid ei tea ma siiamaani ning kuna kõik olid kerges pohmellis, ei viitsinud mulle keegi neid seletada ka. Mina sain asjast nii aru:
Tige pull lastakse väljakule ning mingi mehike üritab ta enne maha märgitud joont lassoga seisma saada. Siis tuleb pull maha suruda ning tema jalad kokku siduda. Kui kõik on tehtud, lastakse pull jälle teiste pullikeste juurde tagasi.
Enam-vähem nii paistis see asi võhikule. Ma ei tea, kas tegemist on võistlusega (kes kiiremini pulli seisma saab?) või lihtsalt meelelahutusega, kuid igatahes tekitas see publikus metsikult emotsioone.

Vahepaladeks olid erinevad hobuse-show'd. Ei tea, kui kaua üritus kestis, sest me lahkusime kella kahe paiku. Kuid pulle paistis jaguvat! Kui ma oleks öösel veidi rohkem maganud kui 2 tundi, oleks üritus muidugi veelgi põnevam olnud.

(Pildi- ja videomaterjali on ka, kuid see ilmub siia hiljem!)

Nüüd siis lühiettekane La Ceiba karnevalist, kus ma käisin sel nädalavahetusel. Karneval ise kestab paar nädalat ning pidavat olema Brasiilia karnevali väike koopia. La Ceiba on väike mereäärne kuurortlinnake, mis on sel ajal rahvast üleujutatud.
Sinnaminek tuli tegelikult üsna äkki. Kolmapäeval lugesin Kadri e-maili ja reede varahommikul oli juba minek. Tööl oli muidugi kõige tegusam nädalavahetus üldse - reedel megapalju lapsi ja laupäeval võistlused - kuid buena gente, nagu Cesar on, lubas ta mind siiski ära :)
Otseloomulikult on võimatu eelmine õhtu korralikult varakult magama minna, vaid tuleb ikkagi midagi korraldada. See tähendas seda, et hommikul, pärast väheseid unetunde, jäime oma bussist maha. Õnneks ei pidanud uusi pileteid ostma, vaid saime oma piletid 9 30-se bussi vastu vahetada.

8 tundi bussisõitu ja olimegi kella 5 paiku La Ceibas. Kuumus oli lämmatav ja õhk niiskusest paks. Kadri korraldas meile öömaja ühe tüdruku juures, kes läheb augustis ICYEga Inglismaale. Tüdruk sõidab megasuure maasturiga ning maja on väikese hotelli mõõtu. Meil oli oma tuba, oma dušš, 2 suurt voodit ning isegi õhukonditsioneer :)
Siiamaani olen hämmeldunud, kuidas keegi viitsib välismaalastega nii palju tegeleda! Maria Esther pole eriline väljaskäija, kuid ta siiski sõidutas meid igale poole ning tuli isegi karnevalile.

Laupäeval pidi olema karnevali lõpp, reedel ainult väike sissejuhatus. Niisiis ei võtnudki me reedet väga tõsiselt. Jalutasime veidi ringi, tegime tiiru mööda karnevali, kuid kuna neljapäevaöine välimus oli veel kehas, läksime ligi poole 2 paiku juba magama.

Laupäeval sõitsime La Ceiba lähedal asuvasse Garifunate (mustanahaline etniline rühm) külla Sambo Creek'i. Seal asub ilus rand, kuid vesi oli täielik supp. Isegi Utilal ei olnud vesi nii kuum. Päevitamine polnud sellise palavusega ka just lihtne ülesanne, higi lihtsalt voolas, kuid natuke värvi sai ikka juurde :)

Päevitatud, läksime Kadri kaastöötajale itaallasest Danielele bussijaama vastu. Daniele pidi alguses koos meiega reedel tulema, kuid siis jäi haigeks. Tuli hoopiski laupäeval.
Lõunasöögiks sõime La Ceiba kuulsat mereannisuppi. Väga maitsev, soovitan teilegi :)

Õhtul oli siis suur karnevali lõpetamine. Tänavad rahvast täis, keha higist tilkumas. Hämmastaval kombel turistide horde ei olnudki tänavatel paistmas. Palju mustanahalisi (garifunad!), kuid valgeid inimesi praktiliselt mitte. See muidugi tähendas, et meie Kadriga olime jälle tähelepanu keskpunktis. Väsitav.

Laupäeval olime multikultuurses seltskonnas: sakslased, kanadalased, inglased, itaallased ja-ma-ei-tea-kes-veel. Mulle on selline seltskond kuidagi väsitav, sest ma olen rohkem harjunud kohalikega suhtlema, kuid siiski mõnus vaheldus. Välismaalased nagu alati tahavad elektroonilist muusikat. Niisiis sattusimegi Casa Jaguar'i, kus sai seda kuulata. Kokteilid olid imemaitsvad ja võrkkiiged ülimõnusad!

Lasin endale hennamaalingu teha ja raiskasin üldse palju raha. Oli tore :D

Tahaks vahemärkusena välja tuua, et ma lihtsalt kohati ei saa latiinodest aru. Seksuaalsus on metsik, inimesed lausa särtsuvad sellest, tantsud sarnanevad pornograafiale, kuid vestluses ja igapäevaelus on seks tabu! Karnevali tantsud panid kohati minusuguse seksiga harjunud eurooplase pilgu eemale pöörama. Tagumikud liikusid patuselt hästi!

Pühapäeval tegi muchacha (tõlkes "tüdruk", kuid nii kutsutakse siin tihti teenijaid) meile pannkooke ja pärastlõunal asusime Tegucigalpa poole teele.
Pärast ligi 8tunnist bussisõitu olime tagasi kodus.

Nii mõnus oli vahepeal hoopis teises keskkonnas ära käia!

Dodo on elus!

2010-05-20T20:40:00.005+03:00

Sattusime minu väikevenna Popoyga miskipärast vestlema sellisel huvitaval teemal nagu lind dodo. Minu teada on dodo juba mitu sajandit välja surnud, olin endas üsna kindel. Olen ju tema topist Londonis National History Museumis näinud!

Mu vennake väitis, et ei, tema olevat koolis õppinud, et dodo elab Kanadas. Vaidlesin vastu. Vedasime jäätise peale kihla.

Jõuame koju ja pool tundi hiljem tuleb ku väikevend alla (ta elab üleval vanavanematega koos) ning näitab mulle Internetist väljaprinditud paberit, mis väidab, et tõepoolest Kanada loomaaias elab 17 dodot. Olin üsna imestunud - kas meie Eesti haridus jääb tõepoolest kohalikule haridusele alla? Ju siis. Ning isegi Londoni National History Museumis valetatakse!

...ja siis me helistame Mariole, kes tsiteerib Wikipediat: dodo on välja surnud alates 17. sajandist!

Mulle tehti tünga! Ja ma jäin uskuma! :D

Onju mul on andekas väikevend? Ma kavatsen talle ikkagi selle eest jäätise osta, mind ei ole tavaliselt nii lihtne lolliks teha!

Sofia armuelu

2010-05-20T20:31:00.002+03:00

Ma nüüd võtsin ennast kätte ja kirjutan siia midagi. Midagi asjalikku. Või äkki parem midagi sellist, mille kohta kõik kogu aeg küsivad - minu armuelu.

Varsti on neli kuud mööda saamas ja nii mõndagi on juhtunud... ja paistab, et juhtub aina edasi. Mul oli väike Kariibi mere seiklus Utilal. Helesinine meri, valge liiv, täiskuu, ilus latiino mees armusõnu kõrva sosistamas - kuidas sa siis ära ei armu? Armusin... ja lõppkokkuvõttes kannatasin.

Naasin Utilalt ning ilumus uus mees. Viis mind kallitesse restoranidesse, ostis mulle pool Tegucigalpat kokku! Kuid miskipärast ta ei huvitanud mind nii väga, mõtted olid endiselt veel Utilal. Käisin temaga mõned nädalad väljas ja ta suutis mulle tasapisi meeldima hakata...kuid siis prauhti, ilmub mu Utila armastus välja!

Siis algas minu südames draama. Mida teha? Ka valida midagi ohutut või midagi ebakindlat (sest Utila "asi" pidi kokkuleppe kohaselt lõppema Utilal!)? Süda tegi valiku: saatsin oma uuele silmarõõmule viiaska sõnumi, et olen kellestki teisest rohkem huvitatud. Tema, galantne mees, nagu ta on, mõistis ja taganes.
Armastus, armastus, armastus...kuid kahjuks vaid mõned päevad, sest mu Utila-mees pidi veel mõneks nädalaks oma saarele naasma, enne kui päriseks Teguzisse tagasi elama tuleb.

Sõnumitelaviinid armutõotustega... elu oli ilus.
...ja siis ei midagi! Lihtalt. Vaikus.
Ma ei mõista siiamaani, mis täpselt juhtus või miks midagi ei juhtunud. Mu "kullake" otsustas teadmata põhjustel liikuda mitmeks kuuks hoopiski Euroopasse!

Aga ärge heitke meelt - "kaunil" valgel Euroopa naisel on alati uus mees silmapiiril! Täpselt samal ajal, kui mu Utila silmarõõm mind üle hakkas laskma, tekkis mul uus huviobjekt, kes on huvitaval kombel mu Utila silmarõõmu vihavaenalne - mulle sobib, või mis!

Uus deitimine, restoranides söömine... Vaatame, mis saama hakkab :)

Lisaks sellele tuli üks mu kohalikest nõbudest USAst mõneks ajaks Hondurasesse. Tutvusin temaga laupäeval, rääkisime kella 6ni hommikul.
Kena poiss, 7 aastat oma tüdrukuga koos olnud. Ta paelub mind! :D

Ilusad hetked

2010-05-13T00:38:00.005+03:00

Minu kõige armsam õpilane on Barbara 36-aastane õde Monica. Ta on alati heatujuline ning heameelega jutustab mulle oma linnukestest. Käime temaga tavaliselt staadionil trenni tegemas: 100m ringist jookseme, ülejäänud osa kõnnime. Ja nii 10 ringi - tema jaoks parajalt väsitav trenn.
Viimased kaks trenni olen ma lasknud tal jooksuosa võita. Te ei kujuta ette, kui õnnelikuks see ta teeb! Ta räägib sellest nädal otsa kõigile, absoluutselt kõigile. Otseloomulikult "nõuan" ma alati revanši... ja see paneb teda aina rohkem ja rohkem trenni tegema. Muidugi on neiu kaval - mõnikümmend meetrit enne sirget hakkab ta kiiremini kõndima, et minust ettepoole saada, ise tõsist nägu tehes, et ei tee midagi halba... ja kui järgmine sirge on võidetud, siis nägu on naerul ja jutt käib jälle linnukestest.
Lisaks sellele on trenni üks põhilisemaid eesmärke märjaks saada. Alati kui me trenni teeme, kastetakse staadioni keskel olevat jalgpalliväljakut ning osaliselt ulatuvad veepritsmed ka jooksurajale. Te ei kujuta ette, kui õnnelikuks Monica muutub, kui mõni pritmekene ka temani jõuab. Selline asi lihtsalt teeb seest soojaks! Te vist ei kujutagi ette kui väga.
Teda vaadates jään ma mõnikord oma lapsepõlve üle järgi mõtlema: kõik oli nii lihtne ja probleeme ei olnud...

Aga miks on "suurte inimeste" elu nii keeruline? Äkki on viga meis?

Emadepäev

2010-05-10T18:45:00.009+03:00

Tundub veider, kuid Hondurase emadepäev on täpselt samal päeval kui Eestis. Meie läksime oma perekonnaga Santa Luciasse grillrestorani (kus me ootasime toitu rohkem kui 1,5 tundi! Ja eestlased pidavat aeglased olema?!). Kuna ma pole siiamaani oma perekonda eksponeerinud, lisan siia mõned pildid.

Minu tädi Amalia koos minu väikevenna Popoy'ga

Vasakul on mu vanaema, siis on mu tädi mees Rudy ja mu vanaisa

Perekonnapilt: mu vanaema, vanaisa, keskel on mu väikevend, taga mu tädi ja Naty. Mu tädi süles on kõige armsam laps üldse - 9kuine Daniel!

Veel üks perekonnapilt, seekord siis on mu tädi abikaasa Rudy ka pildil.

Natalia oma pojaga.

Mu vanavanemad ja Naty koos Popoy'ga

Suur perekonnapilt!

Telestaar

2010-05-07T00:09:00.002+03:00

Blogitamine on vaikselt tagaplaanile jäämas. Elu hakkab paika loksuma ning igast peost/õhtust ei viitsi ma ettekannet kirjutada.

Laupäeval oli suur plaan minna Siguatepequesse, kus elab proua Vaike Madisson. Vaike isa oli eestlane ning Liina Nurga käest sain tema kontaktid. Võtsin ise temaga juba veebruaris ühendust ning meie pikk kirjasõprus pidi kulmineeruma laupäeval ühe toreda lõunasöögiga (laupäev,1. mai oli Hondurases tööpüha nagu meil vist kunagi nõukaajal). Kuid laupäeva hommikul oli mul selline kõhuvalu, et ma lihtsalt ei suutnud ennast bussi peale ajada. Ainuüksi mõte pikast bussisõidust ajas mul südame pahaks. Nii et mina jätsin minemata, kuid teised eesti tüdrukud käisid... ja olevat väga tore olnud. Kui jälle minek on, siis loodetavasti saan ka mina Vaikega isiklikult tuttavaks.

Mis siis veel?
Tööd on viimasel ajal ikka olnud. Mitte liiga palju, kuid piisavalt. Reedel toimus väike presskonverents, kus tutvustati septembris-oktoobris toimuvaid riiklike olümpiamänge (seal selguvad need sportlased, kes lähevad 2011 Kreekas toimuvatele olümpiamängudele).

Minu põhitöö toimub kahe sprinditüdrukuga. Need tüdrukud on väga head sportlased, osalevad ka tavasportlaste võistlustel. Väliselt on nad täiesti tavalised tüdrukud (nu võib-olla mitte päris tavalised, sest armastavad igasuguseid tissipluuse ja ümber riideid...) aga tegelikult nad kvalifitseeruvad siiski Eriolümpia alla. Nendega teen trenni iga päev ning see trenn pole lihtsalt mängukeste mängimine (nagu väiksemate lastega), vaid ikka päris trenn-trenn. Üks kord nädalas on neil lihastrenn jõusaalis, paar korda nädalas harjutame kiirendusi ja muidu veel nipet-näpet. Kuid oi-oi kui raske on neid midagi tegema panna! Nad panevad ming igatepidi proovile. Küll teevad 10 korra asemel 8 korda... või teevad kiirendusi poole aeglasemalt, kui nad saaksid. Ja mida siis teha? Olen katsetanud rangust, kurjust, leebust, karjumist, mossitamist... piitsa-präänikut. Miski ei paista töötavat. Alles nüüd, tasapisi, on neil vist minu vastu mingisugune austus tekkimas. Nurisevad, et olen range... aga vähemalt teevad. Asi edeneb. Loodame, et ma suudan ennast piisavalt motiveerida, et ka edaspidi neile trenni anda (see võtab psühholoogiliselt ikka täiesti läbi, rohkemgi kui pisikesed jumpsud, kes igas suunas jooksevad...).

Ja täna käisin intervjuud andmas. Eile (nagu ikka, viimasel hetkel) sain teada, et täna hommikul läheb Natalia kanal 30-sse sept-okt mängude kohta intervjuud andma. Ma otseloomulikult hakkasin kahtlustama, et ta tahab mind ka sinna vedada. Mu sisetunne ei vedanudki mind alt ning kõik lõppeski sellega, et mind sunniti ka rääkima. Õnneks mu hispaania keel on juba sellisel tasemel, et rääkimisega mul probleeme ei ole. Kuigi telekas on alati natuke hirmus olla...
Kogun siin vaikselt kuulsust ;)

Pöördvõrdelisus

2010-04-29T22:41:00.002+03:00

Kõik toimub siin pöördvõrdeliselt: mida kuumem on väljas (...ja viimasel ajal on VÄGA kuum olnud!), seda külmem on sees (st kontoris). Varsti kukub mul nina otsast ära!

KOHUTAV.

Mõned fotod mitte-feisbuuklastele

2010-04-27T23:38:00.006+03:00

Koos Olimpiadas Especialese raamatupidaja Mabiga (tüüpi ei tunne)

Väike näide pikkusevahest (tema on üsna pikk mees kohalike mõõtmete järgi)

Minu kohalik perekond :)

Olimpiadase vabatahtlik Colo ja mina

Koos oma 20-aastase võõrasisaga :)

Olimpiadas Especialese seltskond. Kaks äärmist on vabatahtlikud, ruudulises särgis on mu otsene ülemus Cesar, mustas särgis raamatupidaja Mabi.

Tutvumas uute inimestega

Sünnipäevalapse Katiaga

Mind kaisutab mu 20-aastane "võõrasisa" Mario, mustas pluusis on mu "emme" Naty, roosas särgis on üks Olimpiadase vabatantlik Azaria

Pildimaterjal

2010-04-26T23:54:00.003+03:00

Kuna siin käib elu Facebooki kaudu, tuleb ka mul sellega kohanduda. Minu fotokas oli laupäevase peo ametlik fotoaparaat ning piltide edastamiseks on kõik nüüdseks Facebookis. Nautige!

(nimeks Katia fiesta!)

Peod nagu öö ja päev

2010-04-26T19:39:00.001+03:00

Reedel sattusin ühele üsna teistmoodi peole: vähem joomist, rohkem kultuuri. Mu kaaslane viis mu ühte oma sõbranna korterisse, kus toimus selle tüdruku lahkumispidu (ta läheb nüüd Utilale tööle – milline paradiis, või mis?). Maja oli nagu laburünt, kuid pidu ise toimus katusel (milline vaade!).
Astusin sisse, tegin kohustusliku musitamisringi ning kohe pisteti mulle koogitükk näpu vahele. Inimesi ei olnud palju, nii kümmekond, kuid see-eest oli seltskond väga kirev. Oli prantslasi, kuubalasi ja ma ei tea keda veel. Ja kõik olid nii ülisõbralikud! Laud oli toidust ja joogist lookas ning mind, kõigi jaoks täiesti võõrast inimest, koheldi vapustavalt hästi. Siinsed inimesed suudavad mind oma sõbralikkuse ja abivalmidusega ikka ja jälle üllatada (kui ma ennast Eestisse tagasi mõtlen, siis mul hakkab lihtsalt piinlik!).
Ei läinud palju aega mööda, kui kuskilt ilmus välja kitarr ning laul läks lahti. Ja nii mitu-mitu tundi. Kui ma sealt peolt kella kahe paiku lahkusin, lauldi ikka veel! Vapustav!!! Ei ütleks, et see oleks hipipidu olnud, vaid inimesed lihtsalt nautisid laulmist (mulle tundub, et siin on muusika üldse väga tähtsal kohal; kõik laulavad – kontoris, bussis, tänavatel... Ei mingit piinlikkustunnet!).
Pange korraks silmad kinni ja üritage ennast sinna katusele mõelda: kuu, imeline vaade, mäed, linnatuled ümberringi... ja imeline muusika. Sellised hetked ei kordu.

See-eest üritus, kus ma laupäeval käisin, oli traditsiooniline joomapidu. Vahelduseks ainult natuke teise seltskonnaga ja natuke suurema meestehulgaga. Nalja sai.
Käisime oma tavalise seltskonnaga Olimpiadase ühe vabatahtliku Katja (ei ole venelane!) sünnipäevapeol. Pole tähtis, et sünnipäev oli märtsi alguses, pidu võib ükskõik millal teha, eksole :D
Esimeseks egoasjaks oli see, et kohe jooksis juurde üks tüdruk ja hakkas mulle midagi rääkima. Mina, mõistmata tuhkagi, ütlesin viisakalt vastuseks: „Möh?” Tema: „Oi, sa ei räägigi hispaania keelt!” Räägin, räägin, kuid ma lihtsalt ei saanud midagi aru, millest jutt käis... Lõpuks mulle tehti selgeks: see tüdruk oli mind nädalakese varem ühes baaris näinud (see oli üksainus päev, kui ma kontsad alla panin). Ta kirjeldas mu riietust üsna üksiksasjalikult! Veider, kas pole, kui arvestada, et Teguzis on pea 2 miljonit elanikku...
Nagu ma enne mainisin, kujunes see mingisuguseks meestepeoks... ja mul oli kohutavalt lööki! Ma ei viitsinud nendega eriti teematada, kuid sünnipäevalaps lihtsalt sundis mind kõigi oma sõpradega suhtlema.
Korraks istun oma sõprade sekka maha... ja juba tuleb Katja: „Kuule, tule kaasa, mu on sind vaja (sõbraga juttu rääkima)” või „Kuule, tantsi temaga” või „Kuule, tule siia, nad tahavad sinuga pilti teha”. Olin nagu mingisugune maailmaime (kõik naised peol vist vihkasid mind).
Sellised egotõstatamispeod on vahelduseks väga toredad... aga ma kardan, et kui ma kunagi Eestisse tagasi pean minema, siis on mu ego lihtsalt nii suur, et ei mahu lennuki peale ära.
...saime Olimpiadesele vabatahtlikke ka juurde: mitmed mehed tahavad mind veel näha ning hakkavad meil laupäeviti abis käima. Pole paha, või mis? Tööd mul eriti ei ole, aga vähemalt saan muudmoodi abiks olla :D

Minu seebikaelu jätkub... ja austajaid tuleb aina juurde.

Kleepsuhullus

2010-04-21T19:24:00.008+03:00

Kas mäletate aega, kui te olite pisikesed ning eksisteerisid kleepsualbumid? Nüüd tegelevad Hondurases KÕIK sellega!
Tegemist on jalgpalli MM-i kleepsualbumiga ja ma ei saa aru, mis hullus on kõiki vallanud, sest kõikidel peab see olema. Minu tutvusringkonnas ei ole seda ainult Natalial ja minul (kõigil ülejäänutel on!). Ja mina veel arvasin, et see on mingi laste teema.

Iga õhtu toimub minu kodus (ja kindlasti ka igal pool mujal) aktiivne kleepsude müümine-vahetamine. Kõige paremini müüb kleepse mu kasuvend Popoy, sest koolis saab tähtsamad mängijad müüa kallimalt. Kõik annavad oma kleepsud talle müümiseks.

Kleepse saab osta igalt poolt: supermarketist, Burger Kingist, Espresso Americanost, iga tänavanurga pealt... kus vaid soovi on! Kaval nipp on laadida oma Foodcardi või Coffeecardi peale üks paras summa (siis saab mingi kingituse - a la burgeri või tasuta kohvi) ning selle summa eest osta suure portsu kleepse. Te ju ei tuleks selle peale?

Barbara ja tema tütar Gracia on oma vahetatud kleepsude üle väga õnnelikud

Ka minu abi kulus ära.

Palun öelge, et Eestis ei toimu sellist asja! Palun!?

Rutiin

2010-04-21T01:53:00.002+03:00

Vaikselt tiksub kolm kuud täis ning elu hakkab rutiinseks muutuma, kuid peaks mainima, et sellel rutiinil ei ole mitte kui midagi viga: minu puhul on rutiinseks muutumas peaaegu igapäevane väljaskäimine ja iganädalaed suured peod. Mõnikord mul vilksab peast läbi mõte: "Aga ma tulin ju siia head tegema, ma tulin vabatahtlikuks...", kuid sama kiiresti see mõte ka kaob. Naudin seda, mis on!

See laupäev tegime Airi pool tüdrukuteõhtu. Kõik kujunes hoopis vastupidiseks, kui üks tüdrukuteõhtu olema peab. Otseloomulikult tuli pärast väikest rummi kell 11 tuju välja minna ning otseloomulikult olid väravad kinni, võtmed aga ohutuse huvides ainult magavate "vanemate" käes. Maiu üritas üle aia ronida, tagasi ei saanud. Vanemad tuli ikka lõpuks üles ajada ning Airi tegi kindla otsuse enne hommikut tagasi mitte tulla. Meie hullumeelne õhtu algas! Kui kell 2 öösel pandi kõik Tegucigalpa baarid kinni pandi, oli vaja minna Santa Lucia lähedal olevasse baarikesse, mis on lahti nii kaua kui soovid. Tantsu jätkus kuni kella 5ni hommikul, kust edasi viis meie tee bensiinijaama võileibu sööma. Pärast mindi ühe sõbra koju ning meenutades lapsepõlve mängiti pudelimängu (ainult, et küsimustes ei olnud midagi lapsepõlve meenutavat...). Koju jõudsin kell 11, täiesti magamata.

Kõik siin Ladina-Ameerikas sarnaneb seebiooperile ning vaikselt hakkab selliseks muutuma ka minu elu. Ootan hirmuga, millal tuleb ometi kooma ja mälukaotus...

Töö

2010-04-16T21:40:00.005+03:00

Täna on mul palju tööd. Väga palju. Miks ei võiks see kõik nädala peale ära jaguneda?

9st 10ni oli mul 40 last. Ma pidin nendega üksinda hakkama saama! Oli muidugi õpetajaid, kes mind aitasid, kuid ütleme ausalt, et esimene hetk sattusin väikesesse paanikasse. Need on ju sellised lapsed, keda on üsna keeruline isegi ühte rivvi sättida... proovi neid veel korraga midagi tegema panna! Kõik jooksevad, tormavad, kargavad ning otseloomulikult ei kuula. Oeh. Sain hakkama.

Poole 11st kuni 12ni tegelesin kahe tüdrukuga, kes on mu igapäevased õpilased. Nad on meie kõige professionaalsemad sportlased ning võtavad osa ka tavalistest võistlustest. Nende trenn on ikka täitsa trenn (väikeste lastega teeme rohkem sportmänge, sportvõistlusi)! Kuid nüüd on nad vaikselt minuga ära harjumas ning hakkavad mind "sõpsiks" pidama - nii palju meeldivam on ju trenni asemel juttu rääkida. Oi kui raske on neid tööle sundida! Läksin täna täitsa vihaseks. Pärast trenni olin emotsionaalselt täiesti läbi, sest pidin kogu aeg ähvardama ja meelitama. Olukorda ei lihtsustanud asjaolu, et samal ajal toimus meeste jalgpallitrenn: kõik mehed pidid ju ometi tulema mulle armastust avaldama! Ürita veel nii autoriteeti säilitada...

Nüüd 10 minuti pärast tuleb veel 30 last, kellega ma jälle hakkan üksinda tegelema. Appiii!

Üks pildike minu töö juurest:

Kuna ma olen kõige pikem, kasutatakse mu pikkust otseloomulikult ära :)
(pruunis särgis on mu otsene ülemus Cesar, punases särgis Oscar ja seljaga meie poole on mu "emme" Natalia)

Teatrikogemus

2010-04-16T20:57:00.002+03:00

Eile käisin esimest korda Hondurase teatris. (Asju, mida ma siin esimest korda teen, aina koguneb, või mis?) Pilet oli 100 lempirat ning minu kaaslase küsimuse peale: "Kas sees saab rummi ka osta?", vastati rangelt: "Ei, ega me ööklubis ei ole!".

Praegu on siin käimas rahvusvaheline teatrifestival ning mina käisin vaatamas ühte Guatemala teatritükki. Huvitav oli. Mind hoiatati, et siinne teater on kindlasti midagi muud, midagi lihtsamat, kui see, millega ma muidu harjunud olen. Kuid ei, peaks mainima, et kuigi kõik oli harjumuspärasest võrdlemisi erinev, oli näitlejatöö väga oskuslik. Näitlejad olid andekad ning suutsid mitmeid erinevaid karaktereid väga hästi välja mängida. Sisust ma 100%-liselt aru ei saanud, kuna mu hispaania keel pole veel täiuslik (Guatemala keel on ka veidi omamoodi), kuid see-eest sain rohkem teistele asjadele tähelepanu pöörata. Tuleks mainida, et jäin rahule. Väga.

Kuid, nagu ma enne mainisin, oli siiski ka mitmeid asju, mis olid üsna erinevad. Ma ütleks, et ma olen teatri suhtes üsna avatud inimene, kuid isegi minu jaoks oli veidi liiga palju labaseid seksistseene (kus on see "kuulus" katoliiklik kultuur, mida me Ladina-Ameerikalt ootame?!). Tükk sisaldas muidugi ladinaameerikalikku seebiooperit, kuid minu jaoks oli labasus siiski liigne (laiale publikule läks see muidugi väga hästi peale).
Üks asi, mis mind veel natuke häiris, oli see, et kogu aeg pildistati. Hakkad vaikselt etendusse sisse elama... ja tuleb uus välk ja see ülivali pildistamise hääl (mida saab ometi maha keerata!) Ja nii terve aeg.
Publik oli ka veidi lärmakas. Kuid see on loogiline - latiinod ju, emotsioone on palju!

Jälle uus kogemus, hea kogemus :)

Lõpuks ometi Utila fotosüüdistused!

2010-04-14T21:04:00.026+03:00

Palmiparadiis

Ilus ja puhas erarand, kus me suutsime kohe esimesel päeval ära kõrbeda.

Rannas tatsas ringi üks papagoi.

Kuumematel päevadel oli ainult niimoodi pooleldi vee sees lebotades võimalik päevitada.

Peatänav

Bikiinipilte ka siis veidi (ideaalne, sest midagi ei ole näha:P). Snorgeldamine.

Utilal on ka lehmi!

Enamus Utila baare asuvad täiesti mere peal. Selle baari nimeks siis BABALU

Lebotan BABALU-nimelises baaris

Pea iga öö oli igas baaris tuleshow. See siin oli päris äge, kuigi pilt on kehva kvaliteediga.

Meie bioloogist sõber, kes meid haris :)

Amblik, mille võrk on maailma kõige tugevam.

Meresiilikud

Mageveekoopad, kuhu piradiid oma varandust peitmas käisid.
Vesi oli tõepoolest MAGE. Milline vaheldus!

Vaade Utila kõrgeima mäe Pumpkin Hilli otsast. Pildi peal on näha Utila kuiva metsa. Üleüldse on saare taimestik väga mitmekesine: leidub veel vihmametsa ning mangroove.

Vaade Pumpkin Hillilt põhjaranniku suunas.

Pärast oli päris põnev mäe otsast alla saada

Veidi parem pilt, kuidas see kõik toimus.

Rannachill Kadri sõprade Luisi (vasakpoolne) ja Robertoga. Nagu näha, on meil riided seljas, järelikult olime me selleks ajaks juba päikesest veidi väsinud :P

Müüri peale pannakse püsti klaasikillud, et pätid ennast sealt üle ronides vigastaksid ;)

Veidrad komplimendid

2010-04-12T20:53:00.003+03:00

Mulle on tehtud juba päris mitu komplimenti minu kulmude kohta. Jah, t6epoolest KULMUDE kohta. Kas pole mitte imelik?
Ma pole oma kulmudega kunagi eriti rahul olnud, kuid siin tekitavad nad meestes vaimustust (eriti just kuju!). Ei ütleks, et nad mul veel kuidagi ülikorralikud kitkutud oleks, päris karvased on teised.

Uued kogemused

2010-04-12T18:03:00.003+03:00

Tuul, kiirus, putukad igal pool... Miks keegi pole mulle varem rääkinud, et mootorrattaga on nii äge s6ita? Lihtsalt wow!
Paistab, et ma aina saan uusi kogemusi siin kauges Hondurases. Täpsemalt öeldes - ega ma neid ei saa, nad ise kuidagi hüppavad kaela. Aga ega ma kätt ette ka ei pane!

Paljusid on huvitanud, kuidas mu hispaania keel edeneb. Vastuseks v6in ainult öelda, et ise olen rahul. Olen praegu sellisel tasemel, et räägin k6igiga vabalt. Kindlasti teen mingisuguseid grammatikavigu, kuid k6ik jutud saan räägitud ning minust saadakse aru.
Naljakas on see, et keelele aitavad väga palju igasugused deidid kaasa. Kui minna mehega välja, siis on täiesti elementaarne, et tuleb juttu rääkida. Ning siis tulevad jutuks tavaliselt veidi p6nevamad teemad, kui minu igapäevaelujutud ("kust sa siis ikka p2rit oled","oi, Eesti asub t6esti kaugel", "kas teil oli see talv t6esti nii palju lund?", "oi, kas t6epoolest v6ib eksisteerida sinust veel pikemaid naisi?" jne jne jne - need teemad on mul selged). Igatahes pärast igat deiti on mu keel aina parem! Elagu mehed :D

Ma ei hakka teid enam erinevate pidude teemal nii väga valgustama, mis ma teid ikka hakkan siin kadedaks tegema :D
Aga uskuge mind, pidusid jätkub. Ausalt öeldes ma teen siin vist kogu oma elu pidutsemised läbi. Ainus probleem, et und jääb väheks... Aga inimene harjub ju k6igega ära!

Kusjuures ma tunnen ennast siin Hondurases aina mugavamalt ja mugavamalt. Nüüd, kus mu nahk on veidi päikest saanud, ei t6mba ma enam tänavatel nii metsikult tähelepanu. Topin päikeseprillid ka veel ette, et mu silmi näha poleks, ning olen peaaegu nagu kohalik! Panen bussi löhvakad riided selga ning istun ruttu maha, et mu pikkust näha poleks... ja elu ongi ilus! :D

Tagasi paradiisist

2010-04-06T19:09:00.004+03:00

Olengi tagasi Utilalt. Tahate teada, kuidas läks? V6in ühe s6naga k6ik kokku v6tta: WOW.

Buss läks 5 30 hommikul. Otseloomulikult oli vajadus eelmine 6htu ikkagi välja minna, nii et k6ik l6ppes sellega, et pakkimisega alustasin kell 3 öösel. Ega ma ise eriti ei pidanudki pakkima, sest Natalia oli nii hoogu täis, et tegi k6ik minu eest ära. See tähendas muidugi seda, et mul polnud 6rna aimugi, mis mul kaasas on ja mis mitte.

Bussis6it möödus magades. Praamis6it samuti. Kusjuures meil polnud mitte mingisuguseid raskusi praamipiletite ostmisel, praam oli lausa pooltühi (hullumaja läheb tavaliselt kolmapäeva paiku lahti).
...ja siis olimegi juba Utilal!

Muljeid on nii palju, et oleksin v6imeline siia raamatupikkuse teksti kirjutama, kuid ma üritan k6ike lühidalt kokku v6tta (tegelikult ütleme ausalt - olen lihtsalt laisk!).

Utila pole suur: 49,3 km², 11 km pikk ja 4 lai - jala saab käidud küll. Lisaks sellele on seal piisavalt ohutu, et t6epoolest jalutada. Isegi öösiti! Vahelduseks ei tundnud ma ennast pikana, sest seal on väga palju välismaalasi ning lisaks sellele on ka kohalikud veidi suurekasvulisemad kui sisemaalased. Liigsest tähelepanust sai ka veidi puhkust, kuna välismaalastega ollakse harjunud. Täielik paradiis!

Meri oli soolasupp ning päike palav. K6ik me suutsime oma esimesel rannapëval ära k6rbeda (jah, ajan praegu esimest korda elus nahka). Mina muidugi suure kaitsefaktoriga kreemidega just ei liialdanud, eks ma siis järgmisel päeval kahetsesin.

Lisaks rannapuhkusele oli see otseloomulikult ka peopuhkus. Fiesta, fiesta, fiesta! Mina olin kaasa toonud 2 pudelit rummi. Esimene pudel sai otsa juba teisel päeval ning teine sama kiiresti. Kuid alkoholi hankimisega ei teki ilusal pikal "blondil" neiul kunagi probleeme ;)

Pühapäeval saabusid saarele ka Kadri kunstnikest s6brad Luis ning Roberto. Nendega meie pidutsemised-l6butsemised enamasti möödusidki. Väga sümpaatsed!

Lisaks sellele tutvusime Luisi bioloogist s6bra Helderiga, kes oli Iguana Stationi nimelise koha direktor. (On olemas üks liik iguaanasid, mis elutsevad ainult Utilal ning otseloomulikult on nad väljasuremisohus. See keskus ongi pühendunud nende loomakeste säilitamisele.) Tänu sellele tutvusele olime hankinud suurepärase giidi, kes lisaks suurepärasele saare tundmisele v6is üksk6ik kui pikalt igasuustel loodusteemadel rääkida.
Temaga koos matkasime mööda saart ringi. Käisime saare k6rgemal mäel - Pumpkin Hillil (kustunud vulkaan!), kust avanes imeilus vaade tervele saarele (küll need fotod saabuvad millalgi, luban!). Ta viis meid mageveekoobastesse, kus vesi oli Eestimaiselt jahe (niiiiii hea oli vahelduseks veest väljudes ennast MITTE räpasena tunda). Bioloogiga snorgeldamine on ka muidugi kogemus omaette!

J6udsin tagasi esmasp2eval. Nii kurb.

Kohe, kui Tegucigalpas bussi pealt maha astusin, hakkasid mind saatma hüüded "que guapa!", "que linda!" jne - m6istsin: ei ole enam mingit rah, olen tagasi koju j6udnud.

Utilale!

2010-03-26T23:38:00.002+02:00

Nagu neljapäeviti tavaks, käisin eile jälle väljas. Seekord siis ainult koos Barbara ja Oscariga. S6itsime lausa kaugele colonia (=linnaosa) La Palmirasse, mis on p6hiline peokoht.

Ja homme hommikul kell 5 30 hakkan La Ceiba poole s6itma! U 6 tundi bussis6itu ja pärast veel tunnike praamiga, et Utilale j6uda. Pödlad pihku, et me ikka praamipiletid saaksime, sest Semana Santa ajal on igal pool hullumaja!

(Väike vahemärkus: Siin ei ole ühtainsat bussijaama, nagu tavaliselt. Siin on igal bussifirmal oma bussijaamake. Kui on vaja kuskile minna, tuleb enne pikalt uurida, kust linna otsast bussi otsida:P)

6nneks on praegune bussijaam üsna minu kodu lähedal, nii et eesti tüdruk Kadri tuleb minu juurde ööseks. Loodame, et meil ikka magada ka lastakse, sest mu "kasuisa" juba "ähvardas", et ma lähen arvatavasti otse peolt bussi peale. Täna öösel sain ka ainult 3 tundi und...

Ja täna oli isegi tööd! Palju tööd. Nii hommikupoolikul kui ka pärastl6unal. Kuid olles maganud ainult m6ned tunnid ei olnud minust mingit aktivisti... Üsna hale v6i mis? Mul on üks korralik tööpäev ja ka siis ma ei suuda midagi teha!

K6ik on pakkimata. Oeh.

Vähemalt sain eile 6htul ühe mure lahendatud. Nimelt üks Oscari s6ber sattus minust sellisesse vaimustusse, et pakkus mind hommikul bussijaama viima. Ta tahab vabatahtlikult mind ja Kadrit kella 5ks bussi peale viia. Mulle sobib, ei pea taksodega jamama :)

Järgmine sissekanne tuleb alles pooleteise nädala pärast, kui ma Utilalt tagasi olen :D

Pidu-pidu

2010-03-22T18:52:00.002+02:00

See nädalavahetus käisin otseloomulikult jälle väljas.
Käisime laupäeval Bullbar´i-nimelises kohas. Seal oli suur rokipidu. Airi tuli ka:)
Kuna baar asub hotellide piirkonnas, oli seal jube palju valgeid inimesi. Isegi natuke veider oli. Muusika oli küll hea, kuid varsti läksime Airiga ühte teise baari, Kadri seltskonna juurde. Vot seal oli äge. Tantsisime meeletult. Kui DnB peale pandi, läks 6ige tants lahti (ja ma ei ütleks, et ma oleks varem suuur-suur DnB fänn olnud!).
Maailma kadus minu ümbert. Olin ainult mina ja muusika. Mind ei huvitanud, mida minust arvatakse. Mind ei huvitanud, kas keegi vaatab mind, kas ma olen imelik v6i kas ma v6tan liiga palju p6randapinda ära. K6ik kadus peale tantsimise. Ma pole kunagi varem niimoodi tundnud! Milline narkootikum! Vau.
Kas niimoodi m6jub mulle magamatus? Sest enne seda oli mul kaks kahetunnist 88d. Siis ma vist ei tohikski magada :D

Kui baari hakati kinni panema, siis otseloomulikult oli m6eldamatu, et me k6nniks Airiga ise autoni (see asus m6nisada meetrit eemal). Tänavatel k6ndimist peetakse ikka kohutavalt ohtlikuks. Mario helistas ja ütles mulle rangelt: "Püsiege paigal, ma tulen teile järgi." Overprotective, nagu ta on. See on isegi armas, et mul selline kasuisa on :)

Pühapäeva magasin sisuliselt maha. Aga vähemalt tunnen ennast nüüd hästi.

Isadepäevajärgne hommik

2010-03-20T18:09:00.002+02:00

V6iks arvata, et isadepäev on rahulik perekonnapidu, kuid miks ma siis olen ainult m6ned tunnid magada saanud?

Head isadepäeva!

2010-03-19T19:25:00.003+02:00

Nimelt on täna Hondumaal isadepäev. Tänu sellele sain täna öösel ainult 2 tundi und. Nu mitte ainult tänu sellele... aga nu peaaegu :P

Ka siin olen ma juba väikestviisi oma kookidega kuulsaks saamas ja mu "tädi" palus, et ma teeksin tema isale (mu "vanaisale") koogi. Otseloomulikult olin ma r66muga n6us aitama (sest ega siin eriti tihti küpsetada ei saa, nad lihtsalt ei söö eriti magusat). Otsustasin teha oma "firmakoogi" ehk siis Napoleoni koogi.
Nagu te k6ik teate, ei ole see mingi 5-minuti-kook (pigem viie tunni kook!). Niisiis lootsin ma alustada kohe pärast tööd, kuid otseloomulikult toodi mulle asjad kohale alles kella 9 paiku. Selleks ajaks olime me Nataliaga juba vaikselt peomeeleollu j6udnud... ning läksime hoopiski välja.

Tagasi j6udsime ühe paiku ja siis ma alustasin koogiga. L6petasin kell 6! Kusjuures, kui mulle oleks ostetud k6ik asjad, mida ma palusin, oleksin ma veelgi hiljem l6petanud. Sest ma tahtsin teha kahekordse koguse, siinsed perekonnad on ju suured, kuid nad lihtsalt unustasid v6i ostmata (mis on napoleoni kook ilma v6ita???). Kraapisime kolme elamise peale ühe koogi jagu v6id kokku, kuid kaheks ei jagunud kohe mitte kuidagi. Eks nad on ise süüdi, kui puudu jääb!

Seekord siis olen magamata mitte väljas käimise, vaid kohusetundlikkuse pärast. Loodan, et see kook siis maitseb ka neile. (Kui ei maitse, siis mulle on lohutuseks vähemalt see, et igaüks saab väääga pisikese tüki:P)

6nnitlesin oma kohalikku "isa" ehk siis Natalia 20-aastast peikat kah. Ostan talle vist pisikese kingi ka :D
Nii imelik oli kedagi isadepëval 6nnitleda, pole seda kunagi varem teinud...

N2dalavahetus

2010-03-17T23:00:00.005+02:00

Kui arvate, et panin n2dalavahetusel j2lle pidu, siis te ei eksi. Mul on varsti juba piinlik seda siia kirja panna. V6iks arvata, et tulin 6ilsa eesm2rgiga noori aitama, kuid ainus asi, mida ma tegelikult teen, on joomine. Kohutav. Aga mis teha, kui t88d lihtsalt ei ole???
N2iteks mu eilne p2ev: Natalial sai eelmine 6htu deodorant otsa, nii et me pidime enne t88d korraks supermarketist l2bi hyppama. Otseloomulikult, kui ma juba seal olime, ostsime me k6ik vajalikud s88giasjad 2ra (kulus umbes tunnike). Kui ma t88le j6udsime, tuli v2lja, et t88d ei saa teha, kuna terve kontor on putukamyrki t2is (miks seda n2dalavahetusetel ei v6i teha???). K6ik istusid v2ljas ja r22kisid nagu alati, kui palav on. Barbara kutsus meid siis shoppama. L2ksime. T88le j6udsime tagasi kella 1ks. Sees ei saanud endiselt olla. S6ime ja S6itsime Oscari isa klubisse p2evitama ja ujuma :P
Sellised on mu t88p2evad! Ja kuni ylemus Carlota on reisil, on see vist tavaline :P

Niisiis n2dalavahetus.
Sain kohutava asjaga hakkama: kukutasin Natalia raadio kohvi sisse! Olin terve p2eva t2iesti murtud, sest see ei l2inud kohe t88le. 350 dollarit! See pole mingi v2ike summa, eriti minusuguse vabatahtlikust yli6pilase jaoks. Kuidas see juhtus? S6itsime autoga ja Naty palus mul raadio panna. Koha all, kuhu raadio panna, oli t2is kohvitops. Otseloomulikult kukkus raadio kohvitopsi!

Kusjuures reedel viskas yks puuetega sportlane Natalia telefoni basseini. Lihtsalt nii. Arvas vist, et see v6iks tore olla. Naty, emotsionaalne ja impulsiivne, nagu ta on, hyppas kohe riietega j2rgi. Kahjuks ma ei n2inud seda pealt, kuid see pidi paras vaatepilt olema.

Nii raadio kui ka pult hakkasid t88le - elu on ilus! Ahjaa. Laup2eval veel uputati yks joystick 6lle sisse ka 2ra, kogemata muidugi. See hakkas ka t88le. L6pp ilus, k6ik ilus.

Reedel ma lubasin yhe teise eesti tydruku s6pradega v2lja minna. Ta oli neile juba r22kinud, kui pikk ma olen ja k6ik ootasid mind suure p6nevusega. Kuid ma ei jaksanud. Lihtsalt ei suutnud. 3,5 tundi und andis ennast 6htul ikka v2ga tugevalt tunda...
See-eest laup2ev oli minu kohalike n6bude juures pidu. Nende vanemad olid reisil ja me k6ik kogunesime sinna. Oli tore. M2ngisime j2lle yhte Aliasele sarnanevat m2ngu (seekord yhte teist, kuid siiski seotud n2itlemisega). Ylikasulik minu hispaania keelele!

Kuidas mu hispaania keel yldse elab? Tasapisi. Saan aru praktiliselt k6igest. Enam ei p6e r22kimise p2rast ja r22gin igap2evaselt ainult hispaania keeles (kindlasti kohutavate vigadega!). Varsti v6tan uuesti grammatika k2sile :)
Tavaline kysimus on: "Kaua siis hispaania keelt oled 6ppinud?" Ning ma v6tan komplimendina seda, kui k6ik hakkavad suuri silmi tegema ja imestama, kui ma vastan, et poolteist kuud siin viibides :)
Olen rahul.

Praegu on kohutavalt kuum. Jube. Ilm on alati k6igi jaoks kuum, kui minu jaoks hea ja soe. Nyyd on ka minul kuum. Eile pidin 2ra surema.
Ja see kuumus kestab kuni juulini v2lja! Appi, tulge mind p22stma!

J2rgmine reede algab Semana Santa (lihav6tten2dal, k6ik on puhkusel). Me l2heme kolme eesti tydrukuga p6hjaranniku paradiisisaarele Utilale. Seal saab teha ylisoodsalt sukeldumislube, snorgeldada, p2evitada ja muidu puhata. Kohalike jaoks on see muidugi kohutavalt kallis; enda seisukohta saan kommenteerida siis, kui tagasi olen. Vaadates hosteli hinda, paistab pigem soodne olevat... aga eks paistab (8 88d - 400 lempirat, ehk umbes 300 krooni; samas, see v6ib paras urgas olla:P).

Utila juures asub suuruselt teine korraliriff maailmas, k6ik pildid, mida ma n2inud olen, on vapustavad ning seal pidavat kuulu j2rgi isegi pikki inimesi olema:P Nalja igatahe saab!

Laiskvorst

2010-03-12T20:29:00.006+02:00

V2ga vabandan, et pole ammu kirjutanud. Asjad on vaikselt paika loksumas ja ma ei viitsi enam igast sammust ette kanda. Nyyd siis v6tan asja ette ja kirjutan yle pika postituse!

T88d ei ole. Ok, valetan. T2na oli (milline ime!). Ja t2na on reede ehk selle n2dala eelviimane t88p2ev ning esimene trenn, mida ma andsin. K6ik r22givad, et kyll lapsed tulevad, kyll tulevad. Millal siis?
T2na oli p2ris p6nev. Meid oli ligi 20 vabatahtlikku (fysioteraapiat 6ppivad yli6pilased peavad kohustuslikus korras siin tunde andma) ning 2 sportlast. 6nneks tunni aja p2rast lisandus veel 5. Aga ikkagi.
Tegelikult ma ei tohiks vinguda. Paistab, et k6ik on ysna rahul. Palgat88tajad sisustavad oma p2eva arvutim2ngude ja MSNiga, nii et ma tegelikult ei tohiks ennast mitte-midagi-tegemise p2rast halvasti tunda. Ma alustasin heegeldamisega (tean, tean, et olen nagu v2ike vanaema, kuid mind ei huvita!). Yks linik on juba valmis ning ootab t2rgeldamist. Kui ma sama tempoga j2tkan, siis kogu mu taskuraha kulub niitide peale...

Aga mis ma siis teinud olen? Kohutavalt palju pidu pannud! P2evitanud olen ka, mis on tegelikult ysna h2mmastav (seda nimelt tegelikult ei tehta). K2isime laup2eval Oscari isa eraklubis (rikaste inimeste koht: tennisev2ljakud, basseinid, baarid...). Nii tore oli. Kartsin, et p6len 2ra, kuna ma panin ainult number nelja, kuid ma ei l2inud roosakski! L2hme see n2dal j2lle. Arvan, et teised eesti tydrukud on mu peale kadedad, kuid ma ei saa neid kaasa kutsuda, kuna iga klubi liige saab ainult 4 kylalist kutsuda ning meil on niigi sellega probleeme. Sorry!

6htul oli otseloomulikult pidu. M2ngisime m2ngu, mida siin kutsutakse sharaadideks. See meenutab meie Aliast: inimesed on gruppides ning yhe minuti jooksul tuleb ylej22nud grupi liikmetele ilma r22kimiseta teha selgeks yks film. Nad teavad kohutavalt palju filme! V2hemalt minu seltskond. Ma arvasin, et ma olen ysna kursis, kuid ma olen parajalt ikka ohmu... Nyyd korraldatakse sel n2dalavahetusel minu jaoks filmimaraton. Kuidagimoodi peab ju mind harima!
See 88 venis v2ga pikaks. Ja ma tegin midagi halba...

L2ksin purjusp2i s6itma! Kohutav, kuid ma tegin seda. Kell oli ligi 6 hommikul ning ma mainisin, et ma pole kunagi automaatk2igukastiga autoga s6itnud. Yks poiss hakkas siis kohe mind moosima, et ma l2heks tema sportautoga s6itma (kusjuures ta oli just samal 6htul trahvi saanud - st mitte trahvi, sest sellist asja siin ei maksta - ta pidi pistist adndma... aga see teeb sama v2lja nende jaoks). Ajasin vastu, kuid kuna kell oli 6 hommikul, t2navad tyhjad ning mulle tegelikult kohutavalt meeldib autot juhtida, oli mind ysna kerge murda. V6rreldes nende tavalise s6itmiskonditsiooniga olin ma tegelikult ysna kaine, aga mul endal oli tagantj2rgi halb tunne. Nyyd on v2hemalt s6itmisega algust tehtud. Loodan, et j2rgmine toimub kaine peaga...
Kui ma magama j6udsin, oli p2ike juba k6rgel...

Pyhap2eval oli Oscari gala ning minu perekonna ja s6prade jaoks on see t2ielik "must see". Eks ma siis sain ka seda esimest korda elus nautida.
Sellega kaasnes KOHUTAV klatsh. Kyll on kellegil juuksed v2ga koledalt v6i rinnahoidjavoldid paistavad v6i on keegi paksuks l2inud... Ma pole elus nii palju kommenteerimist kuulnud! Ja nad klatshivad yksteist ka meeletult. Ma ei tea, kas see on mu perekonna v2rk v6i yleyldine Hondurase komme, kuid klatsh on osa igap2evaelust. Ma ei taha teada, mida minust r22gitakse.

See n2dal on l2inud ysna rahulikult, kuigi yks kord pidin hirmu/vastikuse k2tte 2ra surema. Minuga koos tuli dushi alla yks meeeeeeletult suur prussakas. Ma muidu ei karda selliseid asju, kuid see prussakas oli nii suur, et ta oleks saanud mu pea otsast 2ra hammustada (nu peaaegu!). Porgandpaljas ja pea seebine, ei saanud ma mitte kui midagi teha ka. Yritasin v6imalikult v2he hingata ja liigutada. J2in ellu. Natalie tappis mu vaenlase yhe kerge pl2tuliigutusega...
N2gin eile 6htul veel yhte "s6pra" elutoas k6ndimas. Kangestusin ja ootasin kuni ta m88dub.
K88gis on meil sipelgad. Kuid nemad ei tee midagi. Ja nad pole nii hiiglaslikud!

Yleyldse suhtuvad inimesed igasugustesse putukatesse ysna rahulikult. Olen neid igal pool n2inud ja nendega v2ga ei v6idelda. Mulle sobib... kui nad minust kaugemale hoiavad.

Ahjaa. Meil on vist hiir ka. V2hemalt Natalie v2idab, et on. Ta tahab temaga midagi ette v6tta. Loodan, et mis iganes see ka ei oleks, teeb ta seda nii, et ma ei peaks seda n2gema. Eelmine elanik (suur rott) tapeti detsembris. Seda tegi Natalie 70aastane ema. Kahe peakoka noaga. Sellest on video ka ning mulle yritati seda n2idata. Loobusin p2rast esimest 4 sekundit.

Ja yleeile plahvatas dush. Ma ei saa t2pselt aru, mis systeem siin on, kuid vesi soojeneb elektri abil. Yleeile k6ik lihtsalt plahvatas. Kartsin, et midagi taolist v6ib juhtuda, sest enne seda sain kohutava suraka iga kord kui dushikraani keerasin. Nyyd parandati dushikraan 2ra (teibiga). Kuid kuna ma saan ikka veel surakaid, eeldan, et see plahvatab varsti j2lle. Eks n2is.

Eile k2isin t2ielikus ossibaaris. St see ei olnud eriti baar, sest see oli vabas 6hus, aga see-eest olid k6ik ossid. L2ksime sinna p2rast yhe lapse synnip2eva paari 6lut v6tma. K6ik olid minust vaimustuses, mul oli isegi kahju, et nad k6ik nii ossid olid... Kuidas ma kyll Eestis ilma t2helepanuta elama hakkan?
Mind sunniti lisaks 6llele ka tekiilat ja rummi jooma. L6petasime p2rast kella nelja koduse afterpartyga. 6nneks oli hommikul k6ik ok. Kuigi 3,5 tundi und on minu jaoks ikkagi veidi liiga v2he. Eriti kui j2rgmine p2ev on mu ainus t88p2ev (jah, mulle just 8eldi, et laup2eval pole m6tet tulla:P)
Paistab, et peab kuidagimoodi v2hese unega hakkama saama, sest t2na tahaks Kadri s6pradega linna peale minna... 2kki saab auditooriumis m6ne tunnikese tukkuda?

T88tan korralikult

2010-03-03T23:52:00.002+02:00

T2nane t88p2ev oli j2rgmine:
9 30: j6uan t88le (t88p2ev algab kell 9 00), midagi teha ei ole
10 00 - 11 45: "v2ike" trenn j6usaalis (45 min aeroobset trenni ja ylej22nud lihaste jaoks - m6nus!)
12 00 - 12 30: l6una ja teleka vaatamine
12 30 - 14 00: v2ike puhkus arvuti seltsis
14 15 - 15 15: veel yks "v2ike" trenn; aeroobne + k6hulihased

Praegu on kell 4 ja ma ootan, millal mu "raske" t88p2ev l2bi saab.

Misjaoks me siin yldse oleme, kui meil midagi teha ei ole? Korralik t88 pidi m2rtsis algama ning minu arvutuste kohaselt on praegu juba kolmandat p2eva m2rts. Nyyd v2idetakse, et k6ik puhkavad olympiam2ngudest ning rohkem t88d on alates reedest.

Eks paistab. Loodame, sest muidu ma suren trenni k2tte 2ra (on see yldse v6imalik?). Kui midagi targemat teha pole, siis on patt seda ka mitte teha...

Vahepealsed tegemised

2010-03-01T22:53:00.002+02:00

Tabletid v6etud ja silmad korras! T2na kannan juba l22tsi ja tunnen ennast normaalse inimesena. Mis ma siis vahepeal tegin?

Kolmap2evast reedeni ei olnud mul kodus vett. Kuna veev6rgustik on Hondurases ysna kehvakene, v6ib seda juhtuda. Natalia lendas kolmap2eval Mahhikosse ja mul oli vaba "place", kuid olles kaks p2eva pesemata, ei olnud mul v2hematki soovi kuskile v2lja minna. Silma seisukohast oli see muidugi positiivne, kuigi lihtsalt niisama kodus passida ei olnud tore.
Mu t88kaaslane Ramon ytles, et reedel peaks t88d ka olema, nii et ma vedasin ennast kohale. Ei ytleks, et seda t88d nyyd palju oleks olnud - ainult yks kergej6ustikugrupp. Ja ma pidin kella 9st 17ni t88l passima! Ma ei saanud varem 2ra ka minna, sest Ramon ytles, et tuleb veel sportlasi. Ei tulnud.

Sellele kergej6ustikugrupile pidin trenni t2isti yksi andma. Alguses ehmatasin 2ra, sest Ramon lihtsalt ytles : "Mine tee nendega kergej6ustikku." Kergej6ustik on v2ga lai m6iste ja ma ei tea, mida nad tohivad teha ja mida mitte. Mind pole ju yldse koolitatud! Olin n2rvis. Sain hakkama.

Pyhap2eval j6udis meie delegatsioon tagasi Perto Ricost, nii et nyyd peaks 6ige t88 pihta hakkama. V6ideti yle 50 erineva auhinna! Onju mul on head hoolealused? :P
T2na mul on tegelikult vaba p2ev, kuid ma tulin ikkagi t88le, et trenni teha. Homme saan loodetavasti juba targemaks, kuidas ja mismoodi puuetega inimesi treenida. Siiamaani olen ainult paari trenni pealt n2inud ja yhte andnud. Ei ole just suur asi kahe n2dala kohta v6i mis?
Loodan, et edasipidi on mul veidi rohkem t88d. Ma saan kasutada arvutit, nii palju kui kulub, kuid mida siin ikka p2ev otsa teha? Loen meilid l2bi, kirjun uue blogi sissekande ja asi ants... Ma lihtsalt pole Interneti-s6ltlane! Kui asi samamoodi j2tkub, siis on mul vaja midagi v2lja m6elda, millega oma aega t2ita. On pakkumisi?

Minnes nyyd tagasi n2dalavahetuse juurde. Kas ma olin tubli? Peaaegu. Reedel s6itsin Natalia poisi juurde Zamoranosse tennist m2ngima.
Ja ainult laup2eval l2ksin v2lja. K2isin Natalia peika venna pruudi synnip2eval (k6lab keeruliselt, ma tean). Yks eesti tydruk Airi tuli ka. Pidu toimus yhes baaris, yyritud ruumis. Rahvast oli p2ris palju, kuid k6ik olid kohutavalt noored. T2psemalt 8eldes enam-v2hem minuvanused... kuid seda on ju v2he!

Ma olen t2hele pannud, et honduraslased (kas see on 6ige nimetus Hondurase elanike jaoks?) on kohati isegi tagasihoidlikud. Eeldasin, et k6ik tulevad kohe meid katsuma ja meiega r22kima, gringad nagu me Airiga oleme, kuid ei. K6ik passisid ja vaatasid, kuid r22kimine l2ks lahti alles siis, kuid neil oli mitu-mitu jooki hinge all. L6puks kajas muidugi terve baar hyyetest :"Estonia, Estonia!" Naised olid vihaste n2gudega :D

Tagasi saime autoga. H2mmastav, kuidas siin ikkagi s6idetakse. Seda, et s6idetakse purjusp2i, ei ole m6tet mainidagi, see on loomulik. Lisaks sellele mahutatakse autosse nii palju inimesi kui tarvis. N2iteks peolt s6itsime tagasi nii, et 5-kohalises autos oli 7 inimest. Keegi ei virisenud ega muretsenud.
V6iks arvata, et ainult noored teevad nii, kuid ei. Pyhap2eval k2isin j2lle Zamoranos ja me tulime sealt koos Natalia venna ning tema perekonnaga tagasi (isa, ema ja 2 umbes minuvanust poega). Muidugi oli autos ainult 5 kohta. Lahendus olemas: noorem poeg s6idab pagasnikus! Ja roolis oli minu yle viiekymnene "onu", kes peaks m6istlik ja korralik olema! Olin yllatunud.

Hondurases on k6ik v6imalik!

K6ige soojem ja k6ige 6nnetum synnip2ev

2010-02-23T22:19:00.003+02:00

Kui ma eile hommikul yles 2rkasin, sain 'ylitoreda' synnip2evakingituse osaliseks - vasak silm oli nii kinni paistetanud, et ma n2gin vaevu v2lja. Kuna tegemist on ainsa silmaga, mis mu yldse n2eb, oli olukord p2ris katastroofiline.
Pyhap2eval tundsin, et silm on veidi valus ning v6tsin l22tse 2ra. Arvasin, et pole midagi hullu, ainult v2ike p6letik ning plaanisin esmasp2eval, oma vabal p2eval, silmaarsti juurde minna. Naty oli veidi kahtlev, arvas, et 2kki ei ole midagi hullu. Hommikul suutsin ma ta oma poole-n2o-suuruse silmaga korralikult ymber veenda.

Lisaks sellele avastasin, et kyys, mis oli laup2eva 6htul autoukse vahele j22nud, on yleni sinine. Sellest j22n kyll ilma :(

Olin kurb. N2gin v2lja nagu monstrum.

Naty tuli minuga silmakliinikusse kaasa, nii et ma ei pidanud v2hemalt hakkama k2te-jalgadega seletama, mis juhtus. Vastuv6tutasu oli 600 lempirat ja ravimid sama palju. 6nneks saan k6ik kindlustusest tagasi. Ma pole kunagi simade p2rast nii palju ravimeid v6tnud - antibiootikumid iga 6 tunni tagant, steroidid iga 12 tunni tagant ja tilgad iga 4 tunni tagant!

Paistetus l2ks p2rastl6unal yle. N2gin inimese moodi v2lja, kuid v2lja ikka ei tohtinud minna, sest t2navad on siin v2ga mustad ning mul tuleks n2dal aega nendest hoiduda. Mul oli plaanis eesti tydruku Kadriga linna peal chillida, sest esmasp2ev on mul siiski vaba p2ev. Selle asemel istusin oma synnip2eval terve p2eva konditsioneeritud Olimpiadas Especialese kontoris ning ootasin millal Naty t88 l6petab ja ma saan l6puks ometi koju (kus mul muidugi ka mitte midagi teha pole). Internet kadus ka 2ra, nii et ma veetsin oma synnip2eva Heartsi m2ngides. Hale, eksole?

Tegelikult 2rge mulle liiga palju ka kaasa tundke, sest 6htul tuli kogu perekond kokku ja me t2histasime veelkord minu synnip2eva. Kuna silma paistetus oli alla l2inud, n2gin ma v2lja peaaegu normaalne (make up'ist ja l22tsetest sain otseloomulikult ainult unistada).

T2na on mu silm juba parem. Hommikul oli kyll veidi paistes ja valutab endiselt, kuid asi liigub paremuse poole. Ostan arvatavasti esmasp2eval endale uued prillid, kuna ma lihtsalt ei suuda olla prillidega, mis osteti, kui ma olin 11-aastane! Kindlustus katab prillide ostu 300 euro ulatuses ja selle eest saaksin ma isegi Eestis korralikul prillipaari. EVSi kindlustus on yks vahva asi!

Silmap6letiku ajastus on muidugi 'ideaalne', kuna homme s6idab Naty koos oma s6pradega kuni pyhap2evani Mehhikosse reisile. Korter on minu p2ralt ja ma saaks iga p2ev pidu panna (Naty lausa k2skis mul seda teha!), kuid silma p2rast ei saa ma seda teha. Ma ei tohiks v2ljas k2ia, sest t2navad on v2ga tolmused ja saastatud. Ma ei tohi trenni teha, kuna ma ei tohi silmale viga teha ega ka higistada. Ma ei tohi juua, kuna ma v6tan antibiootikume. Ma ei tohi p2ikese k2es olla, kuna see on silmale paha. Saan kodus passida ja teha mitte kui midagi.

...eks m6ne p2eva p2rast saate lugeda, kas ma olin nii tubli v6i ei :P

Synnip2evapidu

2010-02-23T21:58:00.001+02:00

See toimus kyll p2ris mitu p2eva tagasi, kuid ma pole varem lihtsalt arvutisse j6udnud. Mu kodune Internetiyhendus on v2ga tujukas.

Pidu oli nagu pidu ikka. Tore. See ei toimunud yleyldse meie kodus, vaid Oscari pool. Ma kyll veidi imestasin, miks see nii on, kuid p2rast tuli v2lja, et p6hjus oli lihtne ja loogiline - Oscaril on majapidaja, kes p2rast k6ik 2ra koristas.

P2eval ostsime peoks vajalikud asjad, milleks oli hunnik s88ki ja jellishotide materjal. Shottide sisse panime kohalikku viina, mille hind oli 35 lempirat (u 20 krooni) liitri eest (pole paha eksole?) Selle eest saime ligi 60 jellishoti, mis kujunesid t6eliseks peohitiks (ma proovisin, mulle ei maitsenud, aga eks kylalised teavad paremini).
Endale ostsin 0.75-liitrise pudeli Bacardit. V2hem kui 120 lempira eesti sain Bacardi Oro ning yliilusa klaasi! Kui kroonidesse ymber arvestada, teeb see umbes 80 krooni. Bacardi eest!!! Kusjuures siin on viin kallim kui rumm, peen Euroopa-maade v2rk siiski. Bacardi tehas on siinsamas Ladina-Ameerikas, see on odav. Mulle sobib!

Oscar valmistas 6htul paellat, mis oli imehea. Mulle ikka meeldib, kui mehed kokkavad! Kylalisteks oli ikka sama seltskond, kes muidu meie pidudel k2ib, kuid lisaks sellele olid ka vanemad perekonnaliikmed kohal. Mul oli veidi veider koos Nalalia 70-aastaste vanematega pidu panna, kuid mis seal ikka.

Peo teemaks oli karaoke. Meil oli selle jaoks ysna peen varustus varutud ning kui k6igil oli piisavalt palju promille veres, l2ks laul lahti. Mind sunniti ka laulma. Barbie-girli. Loodan, et k6ik olid piisavalt konditsioonis, et seda hommikul mitte m2letada.

Millalgi 6htul l2ks tants ka lahti. Ikka nende lemmik - reaggeton (naine seisab mehe poole seljaga ja h66rub kiirete ringjate liigutustega oma tagumikku vastu meest). Olime koos eesti tydrukutega vapralt 6ppimisaltid.
Porno, mis porno. Kuigi nende meelest on k6ik ok ning t2iesti v6hiv66rad inimesed tantsivad nii. Aru ma ei saa. Ja see peaks veel katoliiklik rahvas olema!

Koju s6itsime nagu alati autoga, purjus Naty roolis. Oscari maja asub vaid 5-minutilise jalutusk2igu kaugusel meie kodust, kuid t2navad on siin pimedas nii ohtlikud, et ohutum on purjusp2i koju s6ita.

Hommikul 2rkasin Airi telefonik6ne peale. Ma olevat lubanud hommikul pannkooke teha. 6nneks tegid neid siiki Airi ja Maiu :P

Põnev õhtu

2010-02-19T08:26:00.004+02:00

Mul oli täna üliäge õhtu - ja see toimus ilma meeste (kui minu 3-aastane õepoeg välja arvata) või alkoholita.

Kui naised kokku saavad, siis millest nad ikka räägivad? Meestest! Ja nendel naistel oli oi oi oi kui palju rääkida. Eriti mu emal. Mina, kes ma enda meelest olen siiski üsna põnevat elu siiamaani elanud, ei saanud suudki lahti teha.

Ma ei tea, kas ma olen juba jutustanud, kuid mu ema on praegu koos ühe noormehega, kes on temast 10 aastat noorem. See poiss on minust veidi noorem ja mu ema sai just 31. (vägev, kas pole?) Nad on praeguseks koos olnud juba 2 aastat, nii et suhe on tõsine. Kuulsin nende kokku saamise loo ning veel paarkümmend muud lugu. Nendel naistel (minu ema, temast 2 aastat venem õde ja sõbranna Barbara) on meeletutes kogustes novio'sid olnud. Ja ma veel mõtlesin, et mina alustasin noorelt! Kuulasin neid jutte ja mõtlesin, et ega need seebikad nii väga ka ei liialda :D

Kusjuures, kui aus olla, siis ma ei ütleks, et keegi nendest naistest piltilus oleks. Nad on küll näojoonte poolest väga kenad, kuid üsna tüsedapoolsed.
...ja mu emal on meeletult suured rinnad! Täna sain teada, et ta on neid tegelikult lasknud vähendada (+väike push-up:P). Need olid enne veel mitu korda suuremad! Nii et jutud ladina-ameerika naiste iluoperatsioonilembusest ei olegi müüt.

Kui ma siin juba nii avalikult kirjutan, siis pean veel ühe mõtte avaldama. Probleem on nimelt mu ema suhtes. Nad on koos olnud 2 aastat, kuid mees ei ööbi üldse meie juures - ta on kogu selle aja jooksul vaid üks kord ööseks jäänud. Kolme ja poole nädala jooksul! Kas nad tõesti ei seksi? Ja kui me käisime sellel poisil külas, siis nad magasid ka erinevates voodites. Mis värk siin sellega on?
Samas pärast kõiki tänase õhtu jutte ma tean, et seks enne abielu ei ole mingi tabu... Mis siis ikkagi toimub? Kas siin ei seksita nii palju kui Eestis?

"väsitav" tööpäev

2010-02-18T22:49:00.002+02:00

Kell on peaaegu 3 ja ma pole tööle jõudnudki. Päeval käisime Hondurase delegatsiooni lennuki peale saatmas ja pärast seda otsustas mu ema, et pole mõtet tööle minna - teha pole nagunii mitte kui midagi. Niimoodi see elu käibki :D

Mul on tegelikult kahju, et ma täna tööle ei jõudnud - trenn jääb tegemata. Õhtul lähme kindlasti jooksma, kuid see pole sama. Lubasin Ceasarile, et teen oma kava korralikult edasi kuni ta tagasi jõuab. Eks siis homme peab topelt tegema (kui mul on õnn tööle jõuda).

Täna on jahe. Mulle ei meeldi. Keegi ei külmeta, aga mina küll. Ma olen siin tegelikult üldine naljanumber, sest mul on igel pool ja pidevalt külm. Aga kuidas mul võib soe olla, kui neil on konditsioneerid põhjas? Näiteks kontoris pidin esimesel päeval külma kätte ära surema - lõpuks läksin ennast välja soojendama. Naty kannab juba tagavarajakki auto pagasiruumis - nii igaks juhuks, et kui mul külm on, saan selga panna :)

Eile tähistasime Natalia sünnipäeva. Tegin talle üllatuseks küpsisetordi. Tahtsin teha šokolaadikooki, kuid koostisaineid on võimatu saada. Kujutate ette, et poes ei oleks šokolaadi? Igasuguseid Snickerseid ja Hersheseid muidugi on, kuid ega nendest ei anna ju küpsetada! Nende tavalised koogid valmivad pulbritest nagu USAs ning kõik on üllatunud, kui keegi midagi ise valmistab. Vaatamata huvitavatele koostisainetele, tuli kook hea ja õnneks ka piisavalt suur ("väikesel" perekondlikul kokkusaamisel oli üle 20 inimese:P)

Suurem pidu toimub laupäeval. Siis tähistame Natalia ja ka minu sünnipäeva. Teeme viina-želee-shot'e! Tulge külla :)

Ja t88 algas!

2010-02-17T23:11:00.002+02:00

Nyydseks olen juba kolmandat p2eva t88l. Mulle meeldib! Siin on k6vasti parem, kui ma ette kujutasin.

Praegu on kyll ysna igav, kuna neljap2eval minnakse olympiam2ngudele, kuid m2rtsis peaksid igasugused erikoolid algama, nii et siis saab tegelikult t88le asuda. Istume praegu Maiuga enamasti lihtsalt niisama v6i teeme nipet/n2pet. Kohe esimesel p2eval saime aidata trenni l2bi viia. See oli tore, kuigi terve p2eva t2iteks oli seda muidugi v2he.

Inimesed on v2ga vahvad ja mulle meeldib, et mind sunnitakse siin hispaania keelt r22kima. Mu otsene ylemus Ceasar inglise keelest aru ei saa ja ma lihtsalt pean oma v2hese hispaania keele kasutusele v6tma. Hea on ennast natuke tagant surkida! Maiu jaoks teeb see muidugi erlu raskemaks, kuna tema veel keelest aru ei saa.

...ja trenni saab teha nii palju kui vaid jaksad! Paradiis!
Meil on omat88tajatele pisike j6usaal, mis sisaldab ka n2iteks jooksulinti. Tasuta saab kasutada kergej6ustikustaadioni ja soovi korral ka basseine.
Ceasar on v2ga abivalmis ja pakkus, et n2itab, kuidas ja mida teha. Ta tegi mulle j6saali ringtreeningu kava! Individuaalselt mulle! Nii et mul on nyyd p6him6tteliselt oma isiklik j6usaali treener. Ja ta lubas iga natukese aja tagant kava muutma hakata! Kas pole mitte vapustav?

Lisaks sellele k2isin veel oma emaga jooksmas. Tal on kindel plaan alla v6tta ja ma lubasin aidata. Ja otseloomulikult ei teeks v2ike kaalukaotus ka mulle halba. Nii et toitume tervislikult ja elame sportlikult!

Pokker

2010-02-14T20:22:00.003+02:00

Eile oli pokkeriõhtu. Otseloomulikult mängisime raha peale. Ma olin ettenägelik ja varusin õhtuks ainult limpsi. Tulemus oli ülimalt positiivne.
Mängisin ainult häid käsi, mis tähendas seda, et viskasin enamasti kaardid ära. Üks tüüp hakkas minu kallal norima, sest ta mängis kõiki käsi ja tal läks tol ajal hästi. Tema meelest on pokker ainult õnne peale üles ehitatud. Üritasin talle selgeks teha, et see ei ole nii, et strateegial on ka tähtis roll, kuid ta ei uskunud mind. Läksime vaidlema.
Huvitav, kas talle jõudis lõpuks kohale, kui tema kaotas viimsegi sendi ja mina suutsin oma summa neljakordseks kasvatada? :D

Blondiin

2010-02-14T20:11:00.000+02:00

Eile oli põnev – nägin ühte naist bussis last imetamas. Imetamises ei ole iseenesest midagi imelikku, kuid Eestis oleks inimene ennast üritanud vähemalt kuidagimoodigi kinni katta. Siin mitte. Mainisin seda õhtul ka oma Hondurase sõpradele ja nad ütlesid, et selles ei olegi midagi imelikku. See on tavaline ja igapäevane.
Õhtul käisin jälle väljas. Oli tore, kui välja arvata see, et jälle sõitis Natlia purjuspäi koju. Mul oli tõesti hirmus, sest ta oli vähemalt 10 õlut ära joonud. Nad tahtsid minu rooli panna, sest ma olin nende silmis kaine, kuid ma keeldusin (olin u 4 õlut ära joonud).
Pakkusin väga tungivalt, et ma järgmine kord ei joo ja sõidutan kõik koju. Nad paistsid sellega nõustuvat. Eks täna paistab, kui me äkki välja lähme. Ja ma olen tõepoolest nõus igasugusest alkoholist loobuma, et mitte istuda järgmine kord autosse ja vaadata paaniliselt, kuidas ülipurjus juht üritab autot teel hoida.

Eile oli peol põnev arutelu. Jutt algas sellest, et ühte mu nõbu hüütakse chelo’ks, mis põhimõtteliselt tähendab tõlkes blondi. Ma hakkasin selle peale naerma, sest on naeruväärne, kui praktiliselt mustade juustega poissi kutsutakse blondiks. Tema juuksed ei olnud lihtsalt tumemustad, vaid sellise pruunika varjundiga. Selle peale jõudis jutt selleni, et mina olevat blond. Kas te kujutate ette, et ma võiks Eestis ennast blondiks pidada? Ma olen Eestis see tõmmu tüdruk! Niisiis olen nüüd ametlikult blond :D

Kohtumine Hondurase presidendiga

2010-02-12T02:48:00.012+02:00

Nii uskumatu, kui see ka tundub, käisin ma täna presidendipalees.
Nimelt algavad järgmisel neljapäeval Kesk-Ameerika olümpiamängud Olimpiadas Especiales'e sportlastele (vaimse puudega inimestele) ja täna oli delegatsiooni vastuvõtt presidendi juures. Natalia korraldas kogu seda asja ja kutsus mu ka kaasa, palus Maiule ka edasi öelda, nii et Maiu tuli ka.

Läksime poole 9ks presidendi lossi, kell 9 pidi kõik algama. Tore oli see, et ma ei pidanud riietuse pärast muretsema - nagunii oli Olimpiadese T-särk seljas.
Kell 9 ilmuski presidendipaar ja ma olin täiesti hämmelduses, kui president hakkas kõiki ruumis viibivaid inimesi läbi musiatama! Kas te kujutate ette, et Toomas Hendrik Ilves ilmub vastuvõtule ja hakkab kõiki musitama? :D

Inimesi ei olnud muidugi metsikult, kuid juba ainuüksi sportlasi oli üle 30 + veidi rohkem saalisviibijaid (sealhulgas ka mina). Niisiis kui president minuni jõudis, ütles Natalia talle, et ma olen Eestis ja et me oleme koos Maiuga Olimpiadeses vabatahtlikud. Ta hakkas meist kohe huvituma ja hakkas küsimusi esitama. Muidugi tehti kogu aeg pilte (inimesed tegid pilte ükskõik millega, kas või telefoniga!)
{Üldse ma olen märganud, et siin on kohutav pildistamiskultuur. Kõike tuleb pildistada ja vähemalt miljon korda. Vastuvõtul ka KÕIK pildistasid kõike.}
Nii et mul on nüüd pilt Hondurase presidendiga (kellest ma otseloomulikult umbes peajagu pikem olin :D)

Kogu üritus tundus üldse üsna spontaane olevat. Ei olnud mingit üliametlikkust, kõik olid toredad ja sõbralikud. President pidas kõne, kus ta ka meid isiklikult tänas ning pidas täiesti vapustavaks, et me tulime Eestist nii pikaks ajaks Hondurase erivajadustega inimesi aitama (Lisaks sellele, et kõik niigi mind kogu aeg passisid, sain ma veel lisatähelepanu osaliseks). Täielik loomaaia tunne oli - hullemgi kui tänavatel.

Pärast kõnesid hakkas pildistamisvoor. Iga ema-vanaema-laps tahtis ju presidendiga pilti teha! See kestis päris kaua, kuid kellelegi ei paistunud see imelik, et presidendiga tehakse pilti nagu tsirkusegorillaga. (Armas on see, et kui president kellegagi koos pildistab, siis ta võtab sellel inimese umbert kinni - nagu haarab pooleldi kaissu - Eestis seisaksid kõik tuimalt ja ametlikult:P)
Mina muidugi hoidsin tagaplaanile ega roninud pildistama, mispeale kutsus president ise meid pildile. Nii et mul on lisaks pildile presidendiga ka pilt presidendipaariga :P (ja mõlemad otseloomulikult presidendi kaisus)
Uhke eksole? (pildid saabuvad blogisse/facebooki ka lähiajal!)

Naljakas vahemärkus: Kui presidendipaar oli meiega pildi ära teinud ja hakkasime tagasi rahvasumma poole liikuma, kostis paar hüüet/kommentaari: "Qué lindas! Qué bonitas!" Ja seda isegi presidendi vastuvõtul! Mis mõttes!? :D

Pressiesindajaid oli metsikult ning arvatavasti läheb mõni pildike kuskile ajalehte või ajakirja ka, sest pärast paluti mul enda ja Maiu nimed kirja panna. Eks homme näe. Telekast näidati kõike ka täna ;)

Pärastpoole oli kohvilaud ja hiljem läksime missale. See oli minu esimene katoliiklik missa!
Oli huvitav, kuid samas ka üsna veider. Minu jaoks on kirik ja kõik sellega seonduv omamoodi püha, kuid nende joaks on see arvatavasti nii igapäevane, et see, et iga paari minuti tagant heliseb kellegi telefon, ei hämmasta kedagi. Kui ma oleksin usklik, oleks selline asi küll pühaduserüvetamine!
Huvitav missa osa oli see, kui kõik inimesed kukkusid üksteist musitama ja kallistama - soovid nö kõigile ümbritsevatele kõike kõige paremat (isiklikult). Päris armas, aga külma eesti inimese jaoks natuke ehmatav, kui nii palju musitamist jälle saab.

Nägin siis täna oma tulevasi hoolealuseid ja ka töökaaslasi (kellest paljusid olin ma muidugi tänu oma "emale" varem ka kohanud). Kui ma enne kartsin puuetega inimesi, siis enam ma ei karda. Nad on nii sümpaatsed ja nii toredad! Nad on vahetud ja ülisõbralikud. Kuigi ma hoidsin veidi eemale, tulid päris mitmed ise minuga suhtlema. Mõned tulid ka lihtsalt mu juukseid katsuma ja naeratsid ujedalt. Ma juba ootan esmaspäeva, kui mu töö algab!

Pärastpoole käisime mulle kohalikku pangaarvet avamas. Appi, kui aeglaselt annab kõike teha! Lätlased teevad eestlaste üle nalja, et me oleme aeglased, kuid usukuge mind, te pole õiget "aeglust" veel näinud. Siin ei ole mitte inimesed aeglased, kuid tegevused. Ainuüksi arve avamine võttis vist ligi tund aega - igasuguseid pabereid, mida täita, oli kohutavalt palju. Täielik bürokraatia.

Kui keegi tahab mulle raha anda, siis edastan lahkelt oma kohaliku konto numbri: 721970831
Ootan! :D

Hace calor!

2010-02-10T05:54:00.002+02:00

Ehk siis tõlkes - "On palav".
...vähemalt kõigi kohalike jaoks. Mul on küll soe, kuid ma ei ütleks, et see midagi väljakannatamatut oleks. Keegi ei taha väljas olla, sest on kuum, kuid mulle meeldib. Paistab, et ma sobin siia :)

Tavaliselt ei pidavat veebruaris niiii palav olema. Kõige palavamad kuud on märts-aprill-mai, siis olevat kohutav. Eks me näe :)

Troopiliste puuviljade puud kasvavad siin iga nurga peal (otses mõttes IGA nurga peal). Näiteks ainuüksi minu kodu aias kasvavad avokaadod, meloni-suurused sidurinid ja tavalised sidrunid.
Oscari aias pidavat lisaks "tavapärastele" puuviljadele arbuusisuurused mangod kasvama :P
... ning tal on kohvipõõsas, millest valmistatud kohvi ma täna hommikul jõin - täitsa maitsev :)

Ma jään vist siin kohvisõltuvusse, sest kohv on lihtsalt nii hea! Kuigi kohvijoomise rikub minu jaoks ära see, et nad ei joo seda mitte piima vaid piima- või kohvipulbriga. Ma juba vaikselt harjun mustalt jooma.

Supermarketites on vapustav puuviljade, köögiviljade ja igasuguse salatirohelise valik. Ja kõik on nii odav! I like it!

Surmahirm

2010-02-10T04:34:00.001+02:00

(Ma ei kavatsenud siia nii tihti ja nii palju kirjutama hakata, kuid praegu on lihtsalt niivõrd palju muljeid, et ma panen need parem kirja enne, kui ma ära unustan. Varsti, kui ma olen juba Hondurase-ellu sisse elanud, suudan ennast juba hispaania keeles 100%-liselt arusaadavaks teha ega vaja enam kohta, kuhu ennast välja valada – nii et kannatage ainult natuke veel.)

Ma pole iial varem nii väga kartnud kui täna. Kõik räägivad kogu aeg, kui ohtlik siin on ja kui ettevaatlik tuleks olla, kuid jutt on üks asi ning tegelikkus teine. Olin küll nüüdseks aru saanud, et röövimine võib ette tulla, kuid ma ei arvanud, et võin sellisesse olukorda ka ise sattuda.

Läksin pärast hispaania keele tundi Mall Las Cascadas’e poole, mis asub umbes 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel ülikoolist, kus mu tunnid toimuvad. Pidin seal oma „emaga” tunni aja pärast kokku saama. Ma polnud varem kordagi täiesti üksinda mööda linna kõndinud, olin alati varem kas koos mõne eesti tüdrukuga või oma perekonnaga. Seetõttu oli veidike kõhe olla, eriti arvestades meeletut tähelepanu, mida valge naine siinkandis saab. Mitmekesi kõndides on igasugune karjumine ja piibitamine nö taustaks, kuid üksi olles kuuled kõike ning nii palju tähelepanu saada pole üldse meeldiv.

Niisiis kõndisin üsna reipa sammuga Mall’i poole. Autosid ei olnud eriti palju ja inimesi ei olnud ka tänavatel. Umbes 20 meetrit minust eespool kõndis üks noor naine, nii et mul oli üsna ohutu tunne. Äkitselt jooksis selle tüdruku juurde üks tüüp ja hakkas tema kotti sikutama! Ma tundsin, kuidas süda hakkas puperdama ega teadnud hetkeks, mida teha. Instinkti ajel pöörasin kannapealt tagasi ja jooksin tagasi ülikooli, samal ajal üle kogu keha värisedes, sest ma ei julgenud tagasi vaadata ega teadnud, kas röövel järgnes mulle või ei. Ma ei tea, kas sellel tüübil oli relv või ei olnud, ma olin liiga hirmunud, et detaile tähele panna. Ma olin kohutavalt hirmunud. Ma kartsin oma elu pärast. Ei usu, et te teate, mis tunne on PÄRISELT oma elu pärast karta. Loodan, et te ei koge seda kunagi, sest see tunne on kohutav. Ma ei julgenud ülikoolist mitte kuskile liikuda ning värisesin päris mitukümmend minutit üle terve keha. Olen siiamaani arvanud, et olen üsna julge tüdruk, kuid kriisiolukordades pidavatki õige pale välja tulema. Ju siis olen hingelt argpüks.

...ja siis helistas mulle mu „ema” ja ütles, et ma pean täna ise bussiga koju minema, kuna ta ei saa mulle järgi tulla (hommikul näitas Oscar mulle, milliste bussidega saab kodust ülikooli; vastupidine olukord oli minu jaoks puhtalt teoreetiline). Niisiis pidin ennast kokku võtma ja bussi peale kõndima. Toppisin kogu raha (va bussipiletite jagu) ja ka telefoni(!) rinnahoidjasse – ma pole kunagi varem oma suurema rinnapartii üle sellist rõõmu tundnud! – ja hakkasin jalgade värinal bussipeatuse poole astuma (mis õnneks asus vastassuunas võrreldes Mall’iga). Miks kuradi pärast tunneb iga kohalik mees, et ta peab valgele naisele imalaid musitamishääli tegema??? Olles väga erutatud, ajas iga tähelepanuavaldus mind aina rohkem närvi. Ma ei liialda, kui väidan, et minestus ei olnud kaugel. Õnneks jõudsin ilusti bussipeatusse ja ka bussi peale.

Bussisõit oli ka muidugi seiklus omaette, sest kuna ma olen nii pikk, et ulatun peadpidi peaaegu bussi lakke, ei näe ma aknast välja ega saa aru, kus maha tuleb mitte (mitte et ma seda pärast ühte korda oleks mäletanud). Õnneks on kohalikud üsna abivalmid – sain ühe bussi pealt maha, et järgmist bussi ootama asuda.
Sellega tekkis ka probleeme. Nimelt ma ei teadnud täpselt, millise bussiga ma koduni peaks saama. {Igas bussis on küll cobrador’i-nimeline mees, kes tänava peal busside lõppmarsruuti karjub, kuid sellest ei ole väga abi, kui sa ei tea, mis see olema peaks.} Ja liialt palju tänavatelt pärida ma ka ei julgenud, sest siis oleks ma endast rumala mulje jätnud ning endast väga kerge röövlite ja varaste märklaua teinud. Lasin niimoodi ligi 20 bussi mööda, sest ma lihtsalt ei saanud aru, kuhu nad lähevad (cobrador’id karjuvad kõike VÄGA kiiresti ja millegipärast juhtus alati nii, et nad karjusid minust üsna kaugel, nii et ma ei julgenud ehku peale bussi peatama hakata). Lõpuks andsin alla ja palusin ühelt naiselt abi – ja sain koju!

Milline päev!

Zamorano

2010-02-08T03:30:00.004+02:00

Tulin just tagasi Zamoranost, kus asub tähtis põllumajandusülikool. Seal elavad mu ema peika Mario vanemad ning mind viidi ka imetlemiseks sinna. Koht on väga suur ning sisaldab kõikvõimalikke põllumajanduse liike (igasugune viljakasvatus, loomakasvatus, kalakasvatus jne), tenniseväljakuid, korvpalliväljakuid ja isegi basseini. Üldiselt on see internaatkool, nii et kõik õpilased elavad ka sealsamas.

Eile sain tennist mängida. See oli üsna katastroofiline! Ma teist korda elus teinnisereketit (esimene kord oli kehalise kasvatuse tunnis, nii et see ei loe) ja olin ikka päris hale. Lõpupoole hakkasin isegi sotti saama, kuid siis hakkas juba pimedaks minema. Töö juures saan kindlasti veel harjutada, kuna üks õpetatav spordiala on tennis. Pärast seda läksime basseini.
Pimedus, kõrged palmid, soe ilm - täielik paradiis! Kahju, et Tegucigalpas selliseid asju ei armastata.

Mario vanemate elamine on päris äge. Üldse paistab, et kõik kellega ma siin kokku puutun, on pigem jõukamad. Nende elutoas oli meeletult suur telekas (nagu pool minu voodit - ja mul on kaheinimesevoodi!) ning playstation. Päev läbi ja õhtu otsa mängisid kõik üksteise võidu FIFA2009-t ja kuna mina mängimisest lugu ei pea, oli minu ülesandeks lihtsalt vaadata (kusjuures seda mängu on päris põnev jälgida).
Kõik on jubedalt arvutiseeritud - allkorrusel oli üks lauaarvuti ja ülakorrusel oli üks, lisaks veel mitu-mitu sülearvutit. Õhtul kujuneski välja selline olukord, kus igaüks võttis oma läpaka ja mehkeldas midagi. Mina muidugi ei võtnud arvutit kaasa ja tundsin ennast veidike väljajäetuna. Läksin vara magama.

Pühapäeval ärkasin juba kell 8 - see ajavahe vist ikka veel mõjutab veidi. Kõik magasid ning mul oli veider mööd maja ringi konnata. Läksin elutuppa ja tegelesin tunnikese hispaania keelega :)

Siis viidi mind loomi vaatama. Sain kitsetallekesi katsuda ja ühele kitsele hakkas mu seelik maitsema. Õnneks auku ei tulnud ja loodetavasti tuleb kitse tatt ka pesus välja.
Imetlesin banaaniistandust (täpsemalt platano-istandust).
{Selgituseks: platano on suur banaan, mida kasutatakse kui köögivilja ning millest tehakse ka krõpse (öeldakse, et seda ei tohiks toorelt süüa), meie mõistes banaan on endiselt banaan ja siis on veel ka minimo, mis on selline pisikene banaan (maitselt veidi jahusem ja veidi magusem, aga ikka üsna sarnane päris banaaniga). Supermarketis on tegelikult müügil väga palju erinevaid banaanisorte, kuid ma ei ole nende kõikidega veel kursis. Näiteks müüakse täiesti rohelisi banaane, mida kasutatakse kindlate toitude valmistamisel (kusjuures nad on kallimad kui küpsed!). Küpsete banaanide hinnad on ka väga erinevad. Ostsin ükspäev banaane, mille kilohind oli 4 lempirat (veidi üle 2 krooni) ja need maitsesid küll nagu meie omad... Oli ka kallimad - millised siis need on?}

Kui me oma väikeselt ringkäigult tagasi jõudsime, oli terve elamine inimesi täis. Olin üsna hirmunud. Tuli välja, et tähistati pereema sünnipäeva ja sellepärast oli terve suguvõsa kokku sõitnud. See oli tõepoolest hirmus. Ma ei suutnud ennast sundida nendega suhtlema ja peitsin ennast kööki. Keegi ei tundnud minu vastu otseselt huvi ka ning ma ei suutnud isegi rünnakule minna. See tähendas lõputuid tunde, kus ma lihtsalt passisin. Olin muidugi ise süüdi ning ka tundsin ennast süüdi, kuid mul oli lihtsalt mingi blokk peal ja ma ei suutnud suhelda. Tagasiteel Teguz-i uuris Naty ka, mis minuga juhtus. Tõesti piinlik, kuid ma ikkagi suutsin ennast lõpuks ebaviisaka põhjamaalasena näidata. Järgmine kord sunnin ennast suhtlema!

Praegu ongi juba see aeg, kus inimesed ei huvitu enam nii väga minust, vaid ma pean ise suhtlema minema. Kuid see on raske, eriti keelebarjääri tõttu. Ma olen veel oma põhjamaises külmuses veidike kinni, kuid ma üritan harjutada.
Musitada ma ka veel ei oska. Nimelt siin on tavaks teha üks põsemusi, kui kokku saadakse ja lahku minnakse. Kui keegi mind musitama tuleb, musitan ma muidugi vastu, kuid ise ma seda ei alusta. Sellest tulenevalt tekib mitmeid imelikke olukordi, kus ma musitan lahkudes pool seltskonda läbi (sest nad ise tulevad musitama) ja pool seltskonda mitte. Kujutan ette, et selline käitumine on kohutavalt ebaviisakas...
Täna oligi nii, et ma ei teadnud, kas Mario vanemaid musitada või mitte. Ei musitanud, kuid kõik teised musitasid neid ja kõik ülejäänud musitasid mind ka. Veel üks punkt minu kahjuks.

Kohalikud ei saa tegelikult aru, miks musitamine minu jaoks nii veider tundub. Olen neile seletanud, et meil ei ole see lihtsalt tavaks, kuid nende järgmiseks küsimuseks on siis: "Aga mida te siis teete, kui te kohtute või lahku lähete?" "Väga lähedasi sõpru kallistame, mehed mõnikord kätlevad, kuid üldiselt ei midagi - heal juhul lehvitame, " on minu minu tavaline vastus. Mille peale kehitavad kohalikud õlgu ja hakkavad minu osavõtmatust loodetavasti paremini mõistma. Oleme ikka üks külm põhjamaarahvas!

Homme saan esimest korda bussiga hispaania keele tundi sõita, kuna see on tavapärase 8-12 asemel 13-17, mis tähendab seda, et Naty ei saa mind viia. Homme aitab mind Oscar, kuid ülehomme saan arvatavasti juba ise proovida. Ma tean, et teile tundub imelik, et ma ei oska ise bussiga sõita, kuid arvestades nende ühistranspordi süsteemi (ehk siis selle puudumist), on see täiesti võimalik. Ma ei oska praeguse seisuga oma kodust mitte kuhugi minna. Ma elan kesklinnast ja ICYE-st väga kaugel ning sinna minek tõotab põnev tulevat. Eks ma homme-ülehomme kirjutan täpsemalt.

Minu uus telefoninumber

2010-02-06T20:08:00.001+02:00

Ahjaa. Mul on kohalik number, nii et mu Eesti nr ei funka. Kui keegi hakkab mind igatasema või tahab midagi küsida, siis palun: +504 97020471

Kohtumine mentoritega ja väljaskäik vol 2

2010-02-06T18:56:00.004+02:00

Neljapäeval saime oma mentoritega kokku. Mentor peaks olema selline inimene, kellest saab sinu sõber ja kellega sa saad linnas ringi chillida. Mentoriteks on ICYE programmiga välismaal käinud noored inimesed ning tavaliselt on mentor olnud sinu riigis vabatahtlik (ICYE programm on põhimõtteliselt sama, mis Euroopa Vabatahtlik Teenistus, kuid selle eest tuleb ise maksta - ja mitte vähe!- mistõttu saavad seda endale lubada ainult jõukamad. Kõik host pered peale minu oma saatsid ka oma võsukese selleks aastaks kuskile kaugele maale, nii et me elame ikka jõukamades peredes ning päris agulielu ei näe.).
Eestis ei ole muidugi keegi käinud, nii et meie mentorite määramisel ei saanud nad esimest kriteeriumit kasutada. Ei teagi, mis põhimõttel keegi mingi mentori sai...
Minu puhul oli kriteeriumiks arvatavasti vanus. Gaby on 19-aastane, oli aasta aega Šveitsis ning praegu õpib esimest semestrit õigust. Ta näeb välja nagu seebikatäht ning tema telefon maksab vist sama palju kui minu EVS-i 9 kuu taskuraha. Ta paistab olevat paras "issi tütreke" ja arvatavasti saanud alati kõik, mida ihaldab. Praeguse seisuga on mul tunne, et meil ei ole mitte kui midagi ühist. Ta isegi ei huvitunud minust ning ma pidin ise teda küsimustega ründama. See on küll puhas esmamulje ning ma tegelikult loodan, et mu arvamus muutub. Vahetasime numbreid ning ma loodan, et ta siiski viitsib minuga tegeleda.
Airi mentor tundus täiega äge olevat. Ta on pärit Vaikse ookeani rannikult ja ta kutsus Airit ja meid kõiki endale külla. Äge ju! Ja ta tegi kõik söögid-joogid Airile välja!
...vähemalt viis mu mentor mu autoga koju. Muidu oleksin ma pidanud takso võtma (ja see pidavalt pärast pimedat väga ohtlik olema).

Kui veel natuke tänavaliiklusest rääkida, siis tahaks lähemalt peatuda tänavate ületamisel. Selline nähtus nagu ülekäigurada puudub (tegelikult mõnes kohas nagu oleksid mingid jäänused, kuid ega ma kindel ei ole). Mis tähendab seda, et inimesed kõnnivad üle tee, siis kui saavad (autod otseloomulikult ei peatu). Kõik suured kiirteede moodi teed tuleb ka niimoodi ületada ja arvestades autode rohkust on see üsna keeruline. Mul võtab see ikka päris palju aega.
Kuid nädalakesega olen ma juba veidi vilunumaks muutunud - ma oskan juba vahemaid ja oma jalgu paremini hinnata.
....ja ilusate valgete naistega juhtub ka selline ime, et mõnikord auto peatub! See on arvatavasti tingitud sellest, et siis on parem ja mugavam neid naisterahvaid passida ning saab eriti valjusti siin nii levinud musitamishääli teha (ma vihkan neid helisid, see on nii nilbe!).
Mu "ema" andis ka oma nõuanded, kuidas on parem teed ületada: tee seda kahes osas. Kui saad, siis lähed üle ühe suunavööndi ning kui enam edasi ei saa (ja tavaliselt ei saa), siis jääd keset teed seisma ja lähed üle teise suunavööndi siis, kui see võimalikuks osutub. Lihtne ju! Aga oi oi kui hirmus ning mina seda tehnikat ei harrasta.
Autojuhid on õnneks harjunud, et iga hetk võib keegi ette keerata või mõni jalakäija kuskilt välja hüpata, nii et selles mõttes paistab kõik üsna ohutu olevat... valgel naisel eriti.

Eile käisin jälle väljas. Seekord siis ühes suletud klubis. Kui mulle öeldi, et me lähme klubisse, siis mina muidugi arvasingi, et tegemist on meie mõistes klubiga ning panin vastavalt riidesse. Kuid see oli hoopis midagi muud ning ma olin üsna teemast väljas. See oli koht, kuhu tulevad rikkad inimesed puhkama. Oscari isa on mingis pangas eluaeg töötanud, nii et Oscaril on selle klubi kaart ning ta saab 4 inimest kaasa võtta (kõik nimed pandi korralikult kirja ja ma sain Sofia Casco olla, sest mu perekonnanimi on liiga keeruline). Siis läksime edasi kohta, kus oli palju väikesi terrasse, hõivasime ühe ja jõime seal terve õhtu (kuni kella 12ni, sest siis tuli ära minna). Seal oli pistikuid ja värke, nii et panime oma muusika mängima ja tundsime ennast hästi. Pärast läksime edasi ühe tüübi juurde ning olime veel seal veidi edasi. Tore oli ja mu hispaania keel edeneb iga tunniga :)

Aga nad joovad nii palju ning ikkagi sõidavad. Nii hirmus! Mul käis küll peast läbi mõte, et teeks skandaali ega istuks auto peale (nagu ma Eestis oleks teinud), kuid kuhu ma siis oleksin jäänud? Tülli ma nendega ka ei taha minna. Olin arvatavasti pärast oma 4-5 õlut arvatavasti kainem kui need, kes rooli istusid, kuid otseloomulikult ei hakanud ma ennast kellegi asemele pakkuma. Mõtlesin, et pakun ennast mõnel järgmisel peol kaineks autojuhiks, sest ma ei tahaks enam niimoodi purjus juhiga sõita (päris hirmus oli, ausalt!). Öösel on siin vähe autosid liikvel, nii et ma ei peaks trügimistehnikaid õppima. Ma võin vabalt alkoholist loobuda ja selle arvelt ohutult koju saada. Eks paistab, kas mu plaan läheb läbi või ei...

Täna lähme Naty kuti perekonna kodusse. See peaks vist ka mingi klubi moodi koht olema ning me hakkame tennist mängima (pole seda kunagi teinud). Naty käskis mul päevitusriided võtta nii et loodetavasti saab tore olema.

Esmaspäeval on meil hispaania keeles nelja A4(mis on väikeses kirjas!) peale sõnadetöö, nii et peab ka veidike õppima.

Eks ma siis varsti kirjutan, kuidas mul seal reisikesel läks.

Hispaania keel

2010-02-04T06:01:00.002+02:00

Hispaania keele tunnid algasid esmaspäeval ning need on kella 8st 12ni. Üldse tuleks ära märkida, et neil algab kõik üsna vara (isegi loomaaed avatakse kell 8!). Ma arvan, et see on tingitud sellest, et pool 6 paiku hakkab juba pimedaks minema, nind päevad on lühikesed. Mulle see varajane ärkamine sobib, sest ma olen endiselt veidi ajavahest mõjutatud. Ärgata enne kuut (mis oleks Eestis täielik saavutus!), on siin täiesti ok.

Hispaania keele tunnid on kahel tasemel. Mina ja Maiu oleme koos ning Airi, Kadri, Nat (inglane) ja Fabrizio (itaallane) on koos. Esimene tund tundus täitsa äge, sest meile anti palju uusi sõnu ning teema tundus ka keeruline (ser'i ja estar'i vahe), kuid nüüd on aina igavaks läinud. Oleme nüüd kaks päeva järjest olevikku võtnud! Saan aru, et see on tähtis, kuid võiks ju veidi kiiremini edasi minna! Ma tunnen puudust minevikust, sest ma ei suuda mitte midagi öelda, sest ma ei suuda praktiliselt mitte kui millestki rääkida. Ma ei suuda isegi seda öelda, mida ma eile tegin! Äkki homme?

Koju antakse palju õppida, kuid enamus grammatika harjutusi on puhtalt pööramise peale - vaatad tabelit ja ongi kõik. Kasulik küll, kuid omamoodi mõttetu. Iga päev on üks A4 sõnu õppida (väikeses kirjas), kuid mu aju lihtsalt ei võta nii palju uut informatsiooni vastu. Tahaks kõike ja korraga, kuid kui ma õhtul pärast linnas ringi tatsamist koju jõuan (+mind on veetud "onuga" kohtuma jne, nii et ma olen koju jõudnud 9-10 paiku), ma lihtsalt ei suuda. Aju ei võta nii palju informatsiooni vastu. Tahtmist on, aga aju on umbes. Olen küll kohusetundlikult neid sõnu õppinud, kuid väga väike protsent on järgmise päeva õhtuks meeles. Arvan, et nüüdsest võtan endale iga päev eesmärgiks mingi kindla arvu sõnu õppida ja jätkan sellega nii kaua, kuni keel täiesti suus on.

Üldiselt ma saan juba päris hästi aru. Kui Naty räägib, siis umbes 90%, kui kohalikud omavahel vestlevad, siis vähem.
Neil on jube äge hääldus. YO hääldadakse nagu "džo" (hispaania versioonis peaks olema "jo") - täpselt nagu seebikates. LL hääldus on ka äge - jällegi "dž" (peaks olema "j"). Ja kui pärast c-d tuleb lahtine häälik, siis ei ole vaja tobedalt susistada (hispaania versioonis sarnaneb inglise "th" hääldusele), vaid see hääldub nagu "s". Mulle meeldib!

Ma ei jõua ära oodata, millal mul keel selgeks saab. Mul on nii palju asju, mida ma tahan sellega peale hakata.
Esimeseks asjaks on Hondurase ajaloo õppimine. Käisime ajaloomuuseumis ja seal sain sellest haisu ninna - see on ikka kohutavalt põnev. Ma tahaks juba sellealaseid raamatuid lugeda ja ma olen üsna kindel, et inglise keeles neid väga ei leia.
Rääkisin sellest oma "onunaisele" ja tema andis mulle selle jutu peale oma poja keskkooli ajalooõpiku! Nii et mul on nüüd tudeerimiseks isegi raamat olemas, aga mida ei ole, on keel. Loodame, et see tuleb tõesti kähku, sest ma ei jõua seda lugemist ära oodata.

Kunagi kirjutan ajaloost täpsemalt, praegu olen niigi mitu tundi jutti kirjutanud, kuigi ma peaksin tegelikult sõnu õppima (arvuti on ikka kurjast!)

Tänavapilt

2010-02-04T05:25:00.004+02:00

Olen juba 3 päeva järjest kesklinnas bussiga käinud. Muidugi mitte üksi, sest me oleme lollid välismaalased. Hommikuti kella 8st 12ni on keeletunnid - sinna viib mind Naty ning pärast oleme ohutult koos Rodolfo või Ellyga - selline lasteaia tunne on, kuid ma saan aru, miks see nii on.

Me tõmbame tänavatel liigeldes väga palju tähelepanu, sest me oleme valged. Ma olen küll praeguseks oma nahavärvi poolest mitmetest kohalikest tumedam, kuid oma "hiiglasliku" pikkusega paistan ma ikkagi silma. Silmade värv on nende jaoks ma eriline. Kui üleüldse rääkida, siis me saame METSIKULT tähelepanu. See on osa nende kultuurist - kui naine on ilus, siis sa pead seda talle seda ütlema. Ausalt öeldes, olen ma täitsa ära harjunud, et ei saa kahte sammugi astuda, ilma et keegi midagi järgi hüüaks, vilistaks või signaali laseks. See on siin nii tavaline ja kui mingil põhjusel seda ei ole, siis tuleks peeglisse vaadata :P
Praegu on see veel üsna meelitav, kuid ma olen siin ainult ühe nädala olnud. Ajapikku muutub see kindlasti tüütuks. Isegi praegu tuleb vahepeal loomaaia tunne peale, aga mis teha, nende kultuur on lihtsalt selline.

Kuna Natalia sõidab autoga, olen ma nende liiklemismaneeridega veidi kursis. Need on ikka väga mittemeielikud. Valgusfoorid praktiliselt puuduvad ja kõik ristmikud töötavad "trügimise" meetodil. Hommikuti ja õhtuti on kohutavad ummikud ning kõik kiirteed (2 rida ühes ja 2 rida teises suunas) on umbes. Ridade vahetamine käib ka trügimise meetodil ning tihtipeale on avariiohtlikud olukorrad sentimeetrite mäng. Veider on see, et ma ei kardagi, kuigi vist peaks. Samas paistab, et nad teavad, mida nad teevad ning on üsna osavad juhid (olen siiamaani ainult ühte avariid näinud, kuigi paljud autod on üsna mõlkis). Kõik trügivad, tuututavad (nad vist arvavad, et siis, kui sa eesolevale ummikus seisjale tuututad, saab kiiremini), grimassitavad, lehvitavad, karjuvad. Mina siin küll ei julgeks sõita.

Bussiga sõit on ka kogemus omaette. Nagu ma enne kirjutasin, on igas bussis üks inimene (cobrador), kes igas peatuses (st igas kohas, kus buss peatub, sh ka ummikus) karjub bussi marsruuti. Selle järgi saad valida, kas buss sobib sulle või ei. Astud sisse, võimaluse korral istud (ei, pikkade inimeste jalad EI mahu ära) ja kui cobrador tuleb, annad talle 3 lempirat (see on kindel summa sõltumata sellest, kuhu sõidad). Samal ajal käivad iga paari minuti tagan igasugused inimesed erinevaid asju müümas, alustades kommidest ja puuviljadest ning lõpetades veega. Õnneks ei ole nad liiga pealetükkivad, vaid lihtsalt jooksevad bussi läbi, oma kaupa valjusti reklaamides. Lisaks sellele mängib bussides vali muusika, nii et nalja oi kui palju.

Bussideks on enamasti vanad (loe: iidvanad) USA kollased koolibussid. Nagu meile öeldi, nad "ekspordivad" neid (see on vist viisakas sõna selle jaoks, et need bussid annetati Hondurasele). Võite ette kujutada, mis värvi suitsu nad välja ajavad! Kohutav. (Kohati ma lausa igatsen näomaski, sest õhk on ikka väga reostunud).
Autosid on väga palju ning enamasti on nad üsna vanad. Keegi ei muretse õhu saastumise pärast ning aknu hoitakse lahti, mistõttu levivad saastegaasid kõigini. Kütus ei ole väga kallis - galloni hind on u 3 dollarit (liiter on järelikult umbes 1 dollar) - ega ka väga kvaliteetne. Õhk on auto väljaheidetest lihtsalt paks. Esimene päev, kui ma koolil läksin, mõltesin, et lämbun, kuid vaikselt olen isegi ära harjumas - paneb hingeldama ainult siis, kui suurem veoauto mööda sõidab, busside aroomid on juba üsna tavapärased. Sügisel tundub Eesti õhk nagu paradiis!

Tänavad on täis igasuguseid äritsejaid, kuid jällegi on toredaks osaks see, et nad saavad aru, kui sa neile "ei" ütled. Ma küll pole veel täiesti üksi ringi käinud, kuid siiamaani pole nende probleeme olnud. Araabia maade kaubitsejad on mitu korda hullemad.
Kuid ma ei mõista, kuidas need "kaupmehed" suudavad midagi teenida. Neid on metsikult palju ja enamasti nad müüvad midagi väga odavat (mandariinid, mangod, muud puuviljad, kommid, nätsud jne). Üks asi maksab maksimaalselt 5 lempirat ja ma ei ole just väga palju näinud, et neilt midagi ostetaks. Kuidas nad ära elavad?

Nagu ma enne kirjutasin, on röövimine väga sagedane nähtus. Seda kutsutakse lausa common robbery'ks. Kõiki inimesi on mitu korda röövitud ja keegi ei võta seda väga tõsiselt - elu läheb edasi. Pärast kõiki neid jutte, suhtun ma asjadesse hoopis teistmoodi. Kui ma röövimise peale mõtlen, siis ma kasutan sõnu "siis kui" mitte "juhul kui", sest see pidavat väga reaalne olema. Meie, valgete inimeste probleemiks on see, et me tõmbame palju tähelepanu. Muidu on saladuseks see, et üritad igatepidi varju jääda - ei kanna ehteid (ma ei hakka vist isegi kella kandma), väljapaistvaid riideid jne. Kahjuks on meie probleemiks juba ainuüksi meie nahavärv ja minu puhul ka pikkus (nähtamatuks ma küll ei jää!).
Üldiselt soovitatakse panna raha erinevatesse kohtadesse ja suuri summasid mitte kaasas kanda. Natuke raha ühes taskus, natuke raha teises taskus - kui üks tasku tühjaks röövitakse, saad ikkagi bussiga koju :P
Telefon tuleks tänaval liigeldes ja bussis olles hääletuks panna. Kui keegi kuuleb, et sa helised, oled sa elav märklaud. Muidugi on mõeldamatu, et sa bussis või tänaval olles telefoni vastu võtaksid. Ma sain sellise lollusega hakkama ning Elly saatis seepeale mulle väga kurja pilgu ning luges sõnad peale.

Üldiselt ei paista need bussid midagi nii hullud olevat. Seltskond on küll kirju, kuid ma arvan, et meid hirmutatakse meelega, et ükski asi meile üllatuseks ei tuleks. Ootan põnevusega, millal ma hakkan bussides täiesti üksi sõitma. See võimalus avaneb mul arvatavasti järgmisel nädalal, sest siis algavad mu keeletunnid pärastlõunal, nii et Naty ei saa mind enam autoga viia.
Loodan, et jään ellu :D

Toidust

2010-02-04T04:52:00.002+02:00

Kohalik toit on väga maitsev. Ma pole siiamaani söönud veel mitte kui midagi, mis mulle vastu oleks hakanud. Praetud banaan soolase toidu kõrvale ei ole küll väga minu teema, kuid küll ma lõpuks ka sellega ära harjun.

Toit on muidugi rasvane ja portsud suured (pole ka ime, et kohalikud paksud on!). Süüakse palju tortiljasid ning erinevaid variatsioone nendest.
See-eest on palju puuvilju, mis on üsna odavad (eile oli banaani kilo supermarketis 4 lempirat! (umbes 3 krooni)). Kuid minu ema ei osta millegipärast eriti puuvilju. Loodan ta lõpuks sellega ära harjutada :)
Neile tundub mu puuviljavaimustus väga imelik ja üks Naty sõbranna naerab minu üle sellepärast, aga nagu ma kuulnud olen, kõigi eestlaste üle naerdakse. Me olemegi imelikud.

Ja siin on kodujuustu! Ma olen vaimustuses! Kes ei tea, siis ma olen täielik piimatoodete fanatt. Kartsin, et hakkan kõige rohkem puudust tundma kodujuustust ja -piimast, kuid siin lausa on seda. Kodujuust ei ole küll päris see, mis meie oma, ta on pigem midagi "Tervise kohupiima" ja kodujuustu vahepealset, kuid ikkagi imehea. Natalia imestab, miks ma sellest nii vaimustuses olen, kuid kuidas mitte olla!

Mul oli üks lõbus kogemus seoses söögiga. Üks päev läksime suppi ostma. Alguses ei saanud ma üldsegi aru, mis toimub, sest mulle anti 3 suurt potti kätte ja kästi autosse istuda. Sõitsime linna teise otsa ühte söögikohta, kus inimesed seisidki oma pottidega järjekorras - nii veider. Seal sai ka kohapeal süüa, kuid valdavalt tulid kõik oma suurte pottidega ja läksid täis pottidega minema. Ka meie saime oma potid täidetud ja sõitsime koju. Kusjuures, see lõbu ei paista üldse nii odav olevat, kui võiks arvata, sest Naty maksis kolme poti eesti 400 lempirat (200-300 krooni).
Supp oli üsna veider, sest see oli magus. Muidu täiesti tavaline supp (köögiviljad, liha jne), kuid maitse pooelst täiesti magus. Veider (loe: nõuab harjumist). Supi kõrvale pakutakse alati riisi ja sa saad valida, kas sööd seda kõrvale või paned supi sisse.

Smoothie'd on siin imehead (kohalikus keeles liquado'd)! Kui üldiselt ei soovitata välismaalastel mitte kui midagi tänavatelt osta (Naty ütleb, et isegi temal läheb kõht korrast ära), siis kesklinnas on üks koht, mis on kontrollitud ja kindlasti puhas. Seal on listis mitukümmend erinevad segu ja saab valida, kas see tehakse sulle piima, vee või apelsinimahlaga. Mina võtsin banaani-arbuusi joogi ja see oli vapustav (kuigi ma kahtlustan, et sinna oli suhkur lisatud, kuna see oli väga magus). Ports on väga suur, võiks väiksem olla, kuid mis teha - miski ei ole täiuslik. Hinna poolest on nad üsna soodsalt - üks jook on umbes 20 lempirat, kusjuures seda saab võtta kas topsi või kilekoti sees. kuhu on kõrs topitud (kilekoti sees on 3 lempirat odavam:P). Mina võtsin muidugi kilekotivarinadi, et ikka kohalikku elu kogeda - veider, kuid ei olnud üldse nii hull. Ootan juba järgmist korda, millal ma seda jälle saan!

Esimene õhtu väljas

2010-02-04T03:39:00.002+02:00

Lõpuks ometi sain ka adapteri ostetud. Nüüd saan siis lähemalt ka oma vahepealsest elust kirjutada. Muljeid on muidugi palju, mistõttu ma jaotan kõik teemade kaupa, et üks postitus liiga pikaks ei läheks.

Laupäeval, pärast seda, kui ma Valle de Angelesest tagasi jõudsime, veeti mind välja. Olin küll üsna väsinud, kuid otsustasin näidata, et eestlased oskavad ka pidu panna. Mind viidi suurele laadale. See toimub kaks korda aastas ja kestab kümme päeva (järgmisel laupäeval peaksime jälle sinna minema). Laupäeval mul veel ei olnud kohalikku raha, nii et mulle tehti KÕIK välja, üsna piinlik oli. Parkimine ja sissepääs maksid mõlemad 30 lempirat (1 dollar~19 lempirat).
Laat meenutas oma põhimõttelt meie Õllesummerit, kuigi muidugi ei olnud päris samasugune. Seal müüdi praktiliselt kõike - alustades riietest ja lõpetades söögiga. Meie suundusime otsejoones vabaõhubaari moodi kohta, kusjuures meie saime veel tasuta sisse, kuid alates mingist kellaajast oli sissepääs sinna "baari" 50 lempirat (~2,5 dollarit).

Istusime maha ja kohe osteti ämbritäis õlut (ämbriga oli vist odavam, siis oli üks õlu 15 lempirat). Nende õlu on täitsa joodav (pean tunnistama, et ma endiselt ei tee õllel ja õllel vahet, nii et minu jaoks oli see täitsa eesti õlle moodi - loodan et ma kedagi ei solva oma võhiklikkusega). Alguses oli see baar päris tühi, kuid see täitus inimestega väga kiiresti. 9-10 paiku ei olnud seal enam üldse kohti ja toolide eesti tuli võidelda.

Veidi lähemalt muusikast. Palju lastakse erinevaid usakaid segamini kohalikke hittidega (mis on kurjuures väga ägedad!). Õhtu edenedes hakkas rahvas palju tantsima ning lõpuks nägi see koht päris nagu ööklubi välja.
Kuigi nende tantsustiil on päris omapärane. Kui grupis tantsida, siis on täitsa nagu Eestis, kuid paaride vahel, khm khm, toimub midagi muud. Kui ma esimest korda paari tantsimas nägin (meie seltskonnas oli ka üks), pöörasin ma pilgu kiiresti eemale, sest see nägi välja nii, nagu järgneks sellele tantsule otsekohe veel otsesem tegevus, mis ei ole kõigi silmadele mõeldud. Mul käis peast läbi mõte: "Einojah, ju siis pole ammu näinud, ikka juhtub, kuid siiski - get a room!" Kuid siis ma avastasin, et kõik paarid tantsivadki nii! Arvan, et kõik Eesti meesterahvad on Hondurase meeste peale ülikadedad, sest see tantsimine on puhas meeste mõnu - naine on mehe poole seljaga ja lihtsalt hõõrub (VÄGA kiirete puusaringidega!) oma puusi vastu mehe erogeenset tsooni. Mõlemad osapooled paistavad sellist tantsu väga nautivat ning see ei paista mitte kellelegi imelik. Mõnikord hõõrutakse ka teistpidi üksteise vastu (näod vastamisi). Ühesõnaga ainult üks suur hõõrumine käibki! (Eesti tantsimisviisid, mis on ju võrreldes Lääne-Euroopaga üsna väljakutsuvad, tunduvad honduralaste kõrval lausa lapsikud.) Porno tantsupõrandal.

Natuke lähemalt Hondurase naistest. Need võib üldjoontest kaheks grupiks jagada - paksud ja peenikesed (sellist keskmist tüüpi, nagu me Eestis enamasti oleme, siin ei ole). Ja nii paksud kui ka peenikesed on VÄGA väljakutsuvalt riides. Arvatakse, et Ida-Eurooplased riietuvad lahtiselt, kuid see siin on klass omaette. Võrreldes tänavapildiga, oli baaris paris palju selle saledate grupi esindajaid, kuid ka pakse oli piisavalt. Enamasti kantakse tikk-kontsi (väga kõrgeid ja väga ilusaid!) ja liibuvaid topikesi/nabapluuse ning miniseelikuid. Ühesõnaga ihu varjamist ei toimu - kõik, mis on, näidatakse ette. Meeste paradiis!
Tänavapildis on seis tegelikult veidi teistsugune. Palju on pakse ning paksust ei varjata. Kui sul on 20 ülekilo, siis sa paned väga uhkelt selga oma liibuva särgikese ja lähed tänavale. Kellelgi ei ole piinlik ja kõik tunnevad ennast mugavalt. Ihu just ei varjata, kuid nii paljastavad nagu ööklubis ka ei olda. Kontsad on ka tänavatel põhiteema.
Üldiselt on inimestel väga ilusad näojooned, ma ütleks, et ilusamad kui eurooplastel, kuid figuuriga pole kohalikel enamasti vedanud. Tendents kipub olema see, et neil on suured kõhud ja kitsad puusad. Isegi need, kes on muidu üsna peenikesed, omavad tihtipeale "päästerõngast". Kuid samas, kui nad on paksud, on neil ka suured rinnad, nii et on vähemalt midagi, mida vaadata ;)

Nüüd siis meestest. Põhiline: NAD ON LÜHIKESED. Mitte lihtsalt lühikesed, vaid enamasti lausa tillukesed. See polnud mingi liialdus, et keskmine pikkus on 165cm! Ok, võib-olla leidub ka pikemaid... kuid mina ei ole neid lihtsalt kohanud. Mulle on juba paljud host-sugulased kaasa tudnud: "Oi kui ilus tüdruk, kuid oi-oi kui pikk! Sul saab meestega raske olema!" - nagu ma tahaks neid! :D
Mehi saab jagada jällegi kahte klassi - paksud ja peenikesed - siin kipub kõik äärmuslik olema. Tavaline, normaalne mees on väga harv nähtus. Üldiselt on mehed ilusamad kui Eestis (sorry!) ja muidugi ka rohkem hoolitsetud (geelid, värgid jne). Muidugi on mehed julgemad (no tõesti sorry, kuid milline mees ei oleks eesti mehest julgem?) ja valge naisena on siin päris põnev (kui mitte öelda tüütu) ringi liikuda, aga ma räägin sellest lähemalt mõnes teises postituses, sest see ei ole selle postituse teema.

Millalgi õhtu jooksul toodi mulle maitsmiseks kohalikku viina (nimeks tatascan). See pidavat olema jube kange ja väga vastiku maitsega - seda joovad need, kes tahavad kiiresti purju jääda. Suur oli nende üllatus, kui ma selle lõpuni jõin :P
Nad pakkusid seda jää ja kõrrega! Viina ei ole üldse tore kõrrest juua, kuid see viin ei olnud üldsegi nii vastik, kui ma kartsin. See tundus tegelikult üsna lahja ja meenutas maitse poolest tekiilat. Kohalikud rääkisid veel mitu tundi sellest, kuidas nad olid šokis, kui nad nägid mind seda viina kõrrest joomas. Nad vist arvasid, et ma maitsen natuke ja viskan ülejäänu ära (kuid kes siis alkoholi raiskab???).

Õhtu jooksul joodi väga palju õlut. Olin meeldivalt imestunud, et nad isegi kannatavad veidi. Ma olin üsna kaine (kainem kui see, kes rooli läks! - neil on see lubatud).
Lõpetasime kella 2 paiku, sest kell 2 pannakse kõik kohad kinni.

Afterparty toimus minu kodus. See pidavat alati nii olema, sest ülejäänud setskond elab vanematega koos ning see on koht, kuhu kõik pärast pidu tulevad. Seekord oli see tore, kuid kardan, et ajapikku võib see üsna tüütuks muutuda. Siin jõime rummi (tglt ma mitte) ja osa rahvast oli juba päris purjus. Jutt jõudis muidugi selleni, kui ilusad heledad silmad mul on ja blablabla - nii etteaimatav!

Järgmisel päeval oli rummijoojatel ilge pohmell - paras, kui juua ei oska! :D

On arrival training

2010-01-30T05:51:00.003+02:00

Praeguseks olen juba paar p2eva olnud yhes hotellis Tegucigalpast v2ljas, kus meil toimub on arrival training. Koht on t2itsa ilus ja paistab, et see on t2itsa asjalik hotell. Kahe inimese peale on yks cabana, mis on ysna asjalikult sisustatud. Voodid on suured ja meil on isegi telekas toas. Ainus probleem on see, et k6ik on nii niiske ja l6hnab jubedalt niiskuse j2rgi, n2iteks patjadel on isegi mingisugune niiskuse hais kyljes, kuid mis seal ikka, elab yle. See on nii peen hotell, et siin k2iakse isegi koristamas ;)
S88gid, mida siin pakutakse on ka megahead. See toit maitseb mulle isegi rohkem kui eesti toit - ausalt! Tahate teada, mis siis toiduks on olnud? Igasugused tortiljad, liha (kana ja mingi muu), salat. Ainus probleem on see, et portsud on liiga suured ja toit on nii hea, et raske on j2rgi j2tta. Aga ma loodan, et pole hullu, kuna Natalia juba hoiatas mind, et tema syya ei tee (ta oli lausa ysna 6nnelik, et minu avaldusse oli yhe huvialana toiduvalmistamine m2rgitud:P). Nii et erinevalt teistest vabatahtlikest, kes elavad suurtes peredes ning kellele valmistatakse metsikutes kogustes s88ki, on mul siiski lootust, et ma saan enda s88gimenyy ise koostada.

Nyyd siis veidi l2hemalt koolitusest. P2evitusriideid pole mul kahjuks veel kordagi vaja l2inud - ilm on ikka metsikult nigel olnud (pmst halb Eesti suveilm!). Eile sadas praktiliselt terve p2eva ja ma k2isin jakiga ringi (ja oleks veel paar jakki juurde tahtnud, kuid ma ju eeldasin, et tuleb p2evitamisilm). T2na on olukord veidi parem olnud, sest isegi p2ike tuli natukeseks v2lja (eesti tydrukud muutusid kohe ysna r66sajumeliseks), kuid praegu on metsikult kylm (kell on pmst 10). Eks paistab, mis homme saama hakkab. T2na n2gin telekast ilmaennustust - Tegucgalpasse lubati 16 kraadi. Kurb (aga see ei pidavat tavaline olema, et siin nii kylm on).

Koolituseni ma ikka ei j6udnud. NYYD siis koolitusest. See on tegelikult lausa asjalik. Ma eeldasin miskip2rast, eeldades, et Ladina-Ameerika riikides on k6ik pilla-palla, et siin ei toimu midagi asjalikku, kuid me oleme nyyd 2 p2eva jutti hommikust 6htuni igasuguseid loenguid kuulanud. Powerpoindid on v2ga professionaalselt tehtud ja k6ik informatsioon on v2ga h2sti edastatud. See tekitab tunde, et 2kki k6ik hakkabki toimima. Vastuv6ttev organisatsioon on ICYE, mis on ysna suur ja tuntud rahvusvaheline tegelane. Neil on k6ik v2ga paigas, v2ga h2sti struktureeritud ja l2bi m6eldud. Meile, "rangetele" eestlastele sobib asjade seis v2ga h2sti! Paljud loengud on olnud ysna teoreetilised (kutuurishokk, kultuuridevaheline 6ppimine jt, millest igal pool t2pselt samamoodi r22gitakse), kuid kuulata on ju ikkagi huvitav. Kogu yritust viivad l2bi Rodolfo ja Elly, ICYE tegelased, kes tegelevadki vabatahtlike koordineerimisega.

Rodolfo on tore, Elly ka muidugi, kuid tema ei tekita eesti tydrukute seas muidugi nii palju diskussiooni, kui ilus Hondurase poiss. Kahjuks oleme me nende kahe p2evaga saanud selgeks, et Rodolfot ei saa meist mitte keegi (ka mitte Airi, kes ta endale kaardim2ngus v6itis). On ysna silmn2htav, et Rodolfole ei avalda vastassugupool yldse muljet. Milline raiskamine!

Olles m6ned p2evad Hondurases olnud, on mulle kohale j6udnud, et neil puudub selline asi, nagu segisti. St see on vb kuskil olemas, kuid kraanikausi peal asub ainult yks kraan, nii et vee temperatuuri siin kyll valida ei saa. 6nneks on dushi all soe vesi, kuid see v6is praeguseks ka puhas vedamine olla.

Praeguseks oleme nii palju informatsiooni saanud, et k6ik kipub peas sassi minema. M6ned asjad on looglised olnud, m6ned shokeerivad. N2iteks on r88vimine siin ysna tavaline. Ma saan aru, kui kuskile reisides 8eldakse, et see on v6imalik, kuid siin pole see mitte lihtsalt v6imalik, vaid lausa igap2evane. Elly't ja Rodolfot on m6ned korrad r88vitud ning nad r22kisid sellest kui t2iesti normaalsest asjast. R88vlid ei pidavat eriti v2givaldsed olema. Nad lihtsalt tulevad, 2hvardavad sind relvaga ja kysivad su raha v6i telefoni. Sellele ei tohiks vastu hakata, vaid tuleks k6ik ilusti yle anda. Mist6ttu ei tohiks suuri summasid ega ehteid kaasas kanda, sest siis ei olegi midagi 2ra anda. Annad oma m6ned lempirad 2ra ja r88vel j22b rahule. Tundub veider ja ma loodan, et mul isiklikku kogemust ei teki.

Veel tundub ysna kohutav kohalik yhistranspordi systeem. Neil on bussid, taksod, raadio taksod ja marsruuttaksod. K6ige ohtlikumad on bussid ning nendega ei soovitata v2lismaalastel eriti s6ita. Nagu ma siiamaani olen aru saanud on nad ka ysna kaootlised. Igasugused numbrid puuduvad, marsruut on kyll enam-v2hem paigas, kuid inimesi v6etakse peale ja lastakse maha, siis kui inimesed tahavad, ehk siis sa ei saa kunagi ette ennustada, kui kaua bussis6it v6iks minna. Bussis peaks olema yks tegelane, kes myyb bussipilteid (yks ots yksk6ik kuhu on 3 lempirat; 1 kroon=1,7 lempirat, nii et p2ris soodne ju) ja kes karjub yle terve bussi, kuhu s6idetakse. Paistab, et selle jaoks, et kohalikke busse kasutada, tuleb v2ga t2pselt teada, kuhu minek on ja mis ymbritsevad kohad on, muidu ei saa lihtsalt hakkama.
Taksode puhul kindlat hinda ei ole, vaid tuleb enne sisseastumist tingida (oi, ma kohe yldse ei oota seda!). 88siti soovitatakse kasutada raadiotaksosid, mis on kyll kallimad, kuid mis tulevad sulle 6igesse kohta j2rgi. "Marsadeks" on taksod, mis omavad kindlat marsruuti ja lihtsalt ootavad, et autos oleks 4 kohta t2is. Hind pidi 12 lempirat olema.
Taksode kasutamist raskendab kindlasti asjaolu, et Tegucigalpas yldiselt puuduvad sellised asjad nagu t2navanimed. Sa ei saa sisse istuda ja 8elda aadressi, kuhu sa tahad minna. Peab ytlema linnaosa ja siis kasutatakse m6isteid nagu "selle ja selle k6rval" v6i "rohelise maja vastas" vms. Ma ei kujuta ette, kuidas selline systeem toimida v6iks, kuid eks paistab. Igal juhul peaks v2ga t2pselt meelde j2tma k6ik asjad, mis su elamist ymbritsevad, sest muidu ei ole sa v6imeline koju saama (v2hemalt taksoga mitte).
Praegu on k6ik need teadmised ainult teoreetilised. Eks ma kunagi kirjutan, kuidas k6ik reaalsuses v2lja n2eb.

Homme p2rastl6unal saab koolitus l2bi ning meid viiakse tagasi peredesse. Mind kutsuti juba homme 6htul yhele suurele laadale (seal pidavat v6idus6iduhobuseid ja v6idus6idueesleid(?) myydama), kus pidi tore ja l6bus olema.
Esmasp2eval kella 8st algavad keeletunnid. Neid on kokku 30 tundi ja nad kestavad 10 p2eva. Ma ei saa aru, miks k6ik algab kogu aeg nii vara. Kohale tuleb ju ka j6uda, sest tegemist on siiski suurlinnaga. Eks p2istab.
Esimesel n2dalal on p2rast keeletunde praktiline koolitus. Ehk siis meid hakatakse 6petama, kuidas linnas reaalselt hakkama saada. See paistab p6nev tulevat ja ma juba ootan seda. Plaanis on ka mitmed erinevad muuseumid ja galeriid. Rodolfo lubas, et aitab meil esmasp2eval kohalikku sim-kaarti osta (pidi u 20 lempirat maksma). Yhes6naga on j2lle k6ik v2ga asjalik, sest meile anti v2ga konkreetne ajakava k2tte ja k6ik paistab siiamaani toimivat - h2mmastav!

Praegu ei ole mul yldse sellist tunnet, et ma olen Hondurases. Oleme ohutult teiste v2lismaalastega koos ning pigem on noortevahetuse tunne. Isegi k6ik workshop´id on v2ga "noortevahetuselikud" olnud. Ma lausa veidi kardan homset tagasiminekut, sest see t2hendab seda, et ma pean j2lle yksi j22ma ja omapead hakkama saama. 6nneks on meil veel 2 keelen2dalat, sest vabatahtlik t88 ametlik algusaeg on 15. veebruaril.

J2lle tuli pikk postitus, kuid ma igaks juhuks panin yldjoontes kirja k6ik, mis mul siiamaani 8elda oli, sest ma ei tea, kui kiiresti ma adapteri saan. Praegu kirjutan hotelli arvutis (sellest tulenevalt puuduvad ka t2pit2hed). Lisaks adapteri muredele on ka vooluv6rgu mured - minu l2pakas on 220V, kuid neil on siin 110V. Kas keegi 2kki teab, kas sellest v6ib probleeme tulla? Sest minu m2lestused kooli elektri6petusest on ysna puudulikud...

Ajavahe on juba peaaegu ok. 6-7 paiku tekib kyll uni, kuid yldjoontes on k6ik juba t2itsa ok. Esimesel hommikul 2rkasin kyll 6 paiku yles, kuid juba teisel hommikul magasin kuni 2ratuskellani.

Kirjutan varsti j2lle. Toredat kylmetamist teile (ja tegelikult mulle ka).

KOHAL!

2010-01-27T21:36:00.003+02:00

Ise ka imestan, aga olen kohale jõudnud. Emotsioone on palju ja üritan kõike algusest peale jutustada. Postitus tuleb kindlasti pikk, sest mul on vaja oma emotsioonid kuskile välja valada.

Istusime lennuki peale eile hommikul kell 7 55. Pagas oli mul muidugi ülekaaluline, kuid ma tegin viimase hetke loobumised ja kõik oli ok. Suur kohver oli 23,5 kg ja nad lubasid selle ilusti läbi (enne osade asjade koju jätmist oli see 28,5, nii et mul on nüüd 5 kilo vähem asju, kui oleks võinud olla). Estonian Air lubas väikse kohvri ka pardale ja muidugi seda ei kaalutud (kuigi see oli vist peaaegu sama raske, kui suur :D). Lisaks käsipagasile oli mul muidugi veel käekott ja läpakas, mis kaalusid ka päris palju.
Teistel oli millegipärast palju vähem asju. Ma tundsin ennast isegi veidi imelikuna, sest kellegil ei olnud probleeme kaaluga ja kellegil ei olnud kahte kohvrit.

Lennureisidest ei hakka ma pikemalt rääkima. Pidime pagasi vahepeal Londonis välja võtma ja uuesti check-ini tegema, kuid kuna meil oli palju aega, läks kõik hästi. Neil tekkis suur segadus seoses sellega, et me lendame Hondurasesse. Pinnisid meid, miks meil pole Hondurase viiasat, kuid lõpuks jõudis neile kohale, et me saame 90 päeva ilma viisata olla.
Lend üle ookeani läks ka hästi. Midagi erilist ei olnud: lennuk oli suur, süüa sai korralikult ja sai filme vaadata. Üritasin magada, kuid see ei õnnestunud eriti. Väikse naljaka tähelepanekuna tooks välja selle, et eestlastel olid pleedid hullult ümber, kuna meil oli külm, samas kui ülejäänutel paistis soe olevat. Kas selline on meie põhjamaarahvas?

Kartsin juba ette USA piiri. Mind hoiatati, et hakkatakse hullult pinnima ja pagas soritakse läbi. Kuid passikontrollis oli eriti chill vanem mees, rääkis oma toredat small-talk'i ja kõik läks korda. Probleem tekkis siis, kui ma pidin läbi pagasikontrolli minema. Nimelt oli vaja täita 2 paberit, kuhu oli vaja kirjutada, kas su pagasis on sööki või ei. Meil oli küll suur ahvatlus panna, et sööki ei ole, kuid me siiski ju tõime Eesti šokolaadi kaasa, nii et me ei hakanud valetama. Niisiis kui ma tollini jõudsin, paluti mul need šokolaadid ette näidata. Tegin käekoti rohkem lahti, et tollitöötaja saaks neid näha ja tema silmas minu koti peal lennukist pärit võileiba. Selle peale ta küsis üsna kurjalt, mis see siis on, sest võileib ei näinud eriti šokolaadi moodi välja. Ma selgitasin, et see on ainult lennukist pärit võileib, mille peale ta saatis mu teistest eraldi kohta kohvrit kontrollima ja kamandas, et ma seal ütleksin, et mul on võileib. Läksingi, süda rinnus põksumas - USA piiri pealt on varemgi inimesi tagasi saadetud! Õnneks oli probleem tõesti ainult minu võileivas, see konfiskeeriti ja kõik sai korda (võileivas on nimelt liha ja nad ei tea, kust lennufirma selle saanud on; sellepärast ei tohi seda riiki sisse viia). Niimoodi jäingi õhtusöögist ilma!

Washingtonis oli meil peaaegu 12 tundi aega. See venis väga aeglaselt. Üritasime magada, kuid mul see eriti ei õnnestunud, kuna, vaatamata sellele, et mul oli kõige suurem pagas, ei olnud mul ei pleedi ega magamiskotti; magades läks aga väga külmaks.

Washingtonist Houstonisse läks ka kõik hästi. Lennuk oli imeväike: 1 iste, vahekäik ja 2 istet. Kartsin, et hakkab hullult raputama, aga õnneks oli reis rahulik. Tervet lennukit teenindas ainult 1 stjuuardess, nägin esimest korda sellist asja.
Lend hilines ligi pool tundi ning meil oli üsna suur oht oma Tegucigalpa lennust maha jääda. Õnneks me jõudsime.

Vot see lend oli juba hoopis midagi muud. Täpsemalt oli suhtumine hoopis teine. Esiteks oli see pooltühi, kuigi lennuk oli täiesti tavalises suuruses (istmeid 3+3). Esimese üllatuse osaliseks sain ma siis, kui üks stjuuard sikutas mind möödaminnes patsist, öeldes: "I just had to do it". Talle vist meeldis mind patsist sikutada, sest ta tegi seda selle lennu jooksul veel mitmeid kordi (mispärast, jäi mulle selgusetuks). Siis tuli teine stjuuard juttu rääkima (stiilis: kust nii ilusad tüdrukud pärit on jne). Me äratasime stjuuardites väga elavat huvi, kuna me olime ainsad europiidsed naised terves lennukis. Edasi käis kahe meesstjuuardi vahel juba omamoodi võistlus, kumb suudab rohkem meie kohta teada saada. Üks teeb tiiru peale, küsib midagi, jõuab teise stjuuardi juurde ning ütleb: "Hei, kas tead, nad tulevad selleks ja selleks." või "tead, Eestis oli just hiljuti -30 kraadi" jne. Seda kõike oli üsna veider kuulda, kuna meie kohad olid lennuki lõpus ning me kuulsime kõike, mida nad meie kohta rääkisid... Nad üritasid stjuuardessides ka vaimustust äratada, kuid millegipärast ei avaldanud me meile sellist muljet nagu meestele. Kui lennuk maanduma hakkas, istus kogu meeskond meie taha olevatele istmetele ja kommenteeris valju häälega kõike, mis aknast paistis (stiilis: teate, siin on praegu 0 kraadi, loodetavasti võtsite te oma lumelauad ikka kaasa jne). Ma kirjutan sellest nii pikalt, kuna see oli sisuliselt mu esimene kokkupuude selle kultuuriga (kuigi nad ei olnud tegelikult kohalikud, lihtsalt mingid latiinod). Kas te kujutate ette, et selline asi oleks Eestis võimalik? Keegi lihtsalt tuleb su istme juurde ja sikutab sind sõbralikult patsist?

Passikontroll läks üsna libedalt. Ma täitsa imestasin selle üle. Mulle ei heidetud teist pilkugi. Tädi lihtsalt võttis mu täidetud paberid, pani templi sisse, kirjutas, et saan olla 90 päeva, tegi veebikaameriga pildi ja oligi kõik. Tüdrukuga, kellega ma samas projektis koos tööle hakkan, Maiuga sai rohkem nalja. Tema sattus ühe mehe juurde, kes hakkas dokumentide kontrollimise ajal Eestit igaks juhuks googeldama :D

Meil oldi lennujaamas ilusti vastas. Rodolfo, mees, kes kõike ajab ja kellele ma olen neid dokumente saatnud, on isegi täitsa pikk (lausa minust pikem!). Airi oli teda enne seda Facebookist vaadanud, nii et me teadsime juba enne, et ta on üsna ilus poiss. Me isegi mängisime igavusest tema peale kaarte lennukis - mina kaotasin. Aga see selleks. Ma nägin teda ainult paariks minutiks.

Räägiks veidi täpsemalt ka olukorrast Hondurases. Ma kirjutasin enne, et siin on praegu üsna ärev olukord. Nimelt täna on esimene päev, kus uus president tuleb võimule. Vana president lahkub täna riigist (ta läheb Guatemalasse). Ladina-Ameerika inimesed, emotsionaalsed, nagu nad on, saadavad oma vana presidenti ära. Mis tähendab seda, et lennujaama ümbrus on paksult rahvast ja meeleavaldajaid täis. Poltseid on ka muidugi palju, kuid ikkagi peetakse olukorda meie jaoks ohtlikuks. Rodolfo ütles, et sellepärast tuleb lennujaamas oodata, et inimesi jääks vähemaks ja kõik saaks peredesse laiali vedada. Mina ootama ei pidanud, kuna minu kodu asub kohe lennujaama juures (~4 minutit).

See tähendas seda, et mind veeti kohe teiste juurest ära, nii et ma ei tea mitte midagi. Ma isegi ei saanud infot homse kohta (homme algab meil on arrival training. Õnneks on kogunemine mu vastuvõtva organisatsiooni peakorteris, nii et sinna ta oskab mind hommiku saata.) Mul olid vastas mu host mom - Natalia (palus mind Natiks kutsuda) ja tema parim sõber Oscar. Mõlemad olid mind Facebookis endale sõbraks lisanud ja mõlemad töötavad selles organisatsioonis, kus ma tööle asun. Nad tundsid mu kohe ära ja ma olin vist veidi ebasõbralik, kui ma neid sama ülevoolavalt ei tervitanud. Nati kukkus mind kohe kallistama, kuid mul olid käed kohvreid täis ja ma ei saanud samaga vastata. Usun, et nad said aru. Pidime minema läbi rahvamassi, mis oli katsumus omaette. Nati kohe hakkas mu läpaka pärast muretsema (minust oli üldse väga rumal see kaasa võtta läpakakotis, sest siis on see varastamise sihtmärk).

Nüüd siis lähemalt mu kodust. Natalia elab samas majas, kus ta vanemad, aga tal on seal keldrikorrusel eraldi korter. Mul on oma tuba, kuid see on üsna tagasihoidlik. See on üsna pisike ja suurema osa sellest moodustab voodi. Siis on veel üks kummuti moodi kapp (ei kujuta ette, kuidas mu asjad saavad sinna ära mahtuda!) ja väike lauake. Isegi üks aken on olemas! Laes on lambipirn. Kõik on üsna kulunud ja vana. Midagi fancy't ei ole. Kodus käiakse välisjalatsitega ja kõik suitsetavad sees (loodame, et ma suudan sellega harjuda).

Alguses ei osanud ma kuidagi käituda ja nad vist ka ei teadnud. Rääkisin Oscariga veidi juttu (tal on ikka päris hea inglise keel, eriti kohaliku kohta). Natalia eriti ei räägi, kuid saab enam-vähem aru - loodan, et kõigi "kesktase" (see oli ta avalduses kirjas) ei ole selline.
Mind on paljud tema sõbrad, sobrinod ja primod kaemas ja musitamas käinud. Olen kõigist siiamaani peajagu pikem olnud :D
Natalia poeg elab millegipärast tema vanematega üleval (Nati seletas, et see on sellepärast nii, et ta on üksikema). Minu meelest on see veidi imelik, aga eks ma varsti näen. Ta õde elab ka siin, õel on 2 poega. Rääkisin õega üsna pikalt juttu. See vestlus on siin üsna keeruline, kuna nende inglise keel on üsna kehvakene. Minu hispaania keel on praegu küll veelgi kehvem, kuid ma saan õnneks aru. Ma tegelikult olen üsna hämmastuses, et ma nii hästi kõigest aru saan, kuna ma tegelikult ei ole ju seda õppinud, va 3 peatükki ühest raamatust (ju siis aitavad itaalia ja prantsuse keel tõesti palju). Olen enda üle uhke, kuna suutsin isegi mõned haledad lausekesed kokku panna.

...ja mul on wifi! See on tegelikult üsna hämmastav ja nad on minu meelest ka üsna uhked selle üle. See on tegelikult tema vanemate ruuteri nett, kuid see ulatub veidike ka minu tuppa. Alguses tuli Oscar uhkustama: "Näed, seal sinu akna taga saab netti ka minna."Ja siis tuli Natalia ja ütles, et ei, tegelikult püüab ka minu toa akna juures neti kinni (kusjuures see on ainus koht tema korteris, kus nett on). Nüüd ma siis olengi siin ja kirjutan seda postitust. Nett on muidugi megaaeglane ja avab igalt lehte mitu minutit, aga saab hakkama. Nett on siiski uhke värk ;)

Käisin just duši all. Olin pettunud, et kuuma vett ei ole. Vesi küll ei ole külm, kuid minu jaoks on see liiga leige. Üritan siis ära harjuda. Ja muidugi on dušš nii madalal, et ma pean poolkükakil pesema - pole hullu, saabki staatiliselt lihaseid treenida!

Tegelikult muljeid on palju, aga ma ei jaksa kõigesti kirjutada. Ei saa ka tegelikult, kuna läpaka aku saab varsti tühjaks ja ma ei saa seda siin laadida, kuna siin on teistsugused pistikud. Loodan, et saan varsti kuskilt adapteri osta. Pean veel homseks asju pakkima, sest koolitus on eraldi hotellis ja kestab kolme päeva. Asjad tuleks ka lahti pakkida (arvestades kapi suurst on see küll keeruline ülesanne!).
Olen vist praegu üleväsimuse staadiumis, sest und ei ole. Kõik käivad mind kogu aeg vaatamas, nii et ma ei teagi, millal ma saan magama minna.
Teil on praegu 24 15, mul on 16 15, nii et ajaliselt on veel vara. Homme on kogunemine juba kell 8 hommikul, nii et siis olen raudselt surnud.

Eks ma siis muljetan veel, kui mul aega on. Kuulmiseni.

Pakkimine vol 2

2010-01-25T23:45:00.002+02:00

Võin ametlikult kinnitada, et kohvrid on pakitud! Mul on üks suur kohver, käsipagasikohver, läpakakott ja käekott (ma tean küll, et käsipagasis võib ainult "1 item" olla, kuid äkki läheb läbi). Äärmisel juhul jätan läpaka koju. Elan üle. Nagunii on vähetõenäoline, et seal wifit või muud sorti Internetti leiab. Kuigi asjaolu, et mu host mom võttis minuga Facebookis ühenust, annab siiski üsna palju lootust.
Kohver on arvatavasti ülekaaluline, kuid selle jaoks on mul välja töötatud oma süsteem. Mul on üsna palju igasuguseid kreeme ja totsikuid topelt võetud (nii igaks juhuks, äkki kohapeal ei saa :P). Ma pakkisin kõik topelt olevad totsikud ühte kilekotti, nii et kui mul probleem tekib, saan ma selle nagu naksti koju jätta. On ju hea plaan?
Lisaks sellele saab alati riideid selga panna. Ühest kingapaarist olen ka veel valmist loobuma. Kui ma paar kamsunit veel koju jätan, jään ka ellu.
....ühesõnaga ütleb mu kohvripoliitika endiselt, et ülekilode eest ma ei maksa!

Käsipagas kaalub ka raudselt rohkem kui lubatud 8 kg. Kuid ma loodan, et äkki nad ei hakka seda kaaluma. Kui hakkavad, siis tõstan kõige raskemad asjad käekotti, sest seda nad ju ikka ei kaaluks ;)
Ma tegelikult pakkisingi nii, et pigem raskemad asjad oleksid käsipagasis (nt see megasuur tampoonihunnik; loodame, et mind ikka sellega üle piiri lubatakse :P).

Kui aus olla, siis vist isegi käekott kaallub rohkem kui 8 kg, kuid SEDA nad kindlasti ei kaalu. Üritan luku ka kinni saada, siis näeb ta täitsa viisakas välja.

Praeguse seisuga pole mu suur kohver veel kinni pandud. Ma nii tahaks sinna suure fliisist hommikumantli ka veel ära mahutada, aga paistab, et see ei lähe. Ma küll üritan, kuid see kuhi, mis praegu kohvri peal on, näeb juba niigi üsna hirmuäratav. Aga üritada ju võib.

Üldse, ma vihkan Estonian Airi! Homme kell pool 7, kui avastatakse, et mu kohvrid on ülekaalulised, on see viha kindasti suurem, kuid ka praegu on seda piisavalt. Viha tuli peale siis, kui ma avastasin, et Continental Airlines'il on lubatud kaks kohvrit ja mõlema lubatud kaal on 23 kg. Vot see oleks normaalne! Kui ma transformeeruksin imekombel Londonisse ja jätkaksin sealt oma reisi, saaksin ma kaasa võtta 46 kg + 18 kg käsipagasisse. Aga ei, meie saame kaasa võtta ainult 20 kg ja "alamõõdulise" käsipagasi. Kusjuures ma ikkagi üritan oma tavasuuruses käsipagasiga. Kui ei õnnestu... nu eks siis homme vaatame.

Täna käisin linnas. Ostsin veel viimased asjad ära. Pangast öeldi, et uusi paroole nad ei väljasta. See tähendab seda, et mul on olemas krediitkaart, mille pin-kood puudub. Äkki nad ei kasuta Hondurases maksmisel kiipi? Loodame. Mulle soovitati tellida sinna saabumisel uus krediitkaart. Nad võivad selle postiga saata ja ma saan selle Internetipangas aktiveerida. Eks kohapeal saab näha, kui vajalik see krediitkaart üleüldse on.

Just hetk tagasi avastasin, et mul jäi üks raamatukogu raamat kätte ja ma pean selle Tartusse tagasitoimetamist orgunnima. Oeh.
Raudselt tuleb lähima 7 eesti-tunni jooksul veel midagi välja. Ma nii loodan, et mitte midagi katastroofilist.

Pakkimine vol 1

2010-01-25T03:31:00.002+02:00

Kolisin täna Tartu korterist ära. Hämmastav oli see, et kõik asjad isegi mahtusid auto peale ära (mu ema oli poole pakkimise peal selle suhtes üsna skeptiline).
Käisin täna apteegis ja jätsin sinna üle 1000 krooni (ärge muretsege, enamus sellest summast moodustasid igasugused retseptravimid, mida ma arsti soovitusel pidin kaasa ostma!). Käisin ka poes vajalikke asju ostmas - ostsin näiteks 9 kuu varu tampoone ära, sest Hondurases ei pruugi sellist "luksuskaupa" olla. Parem karta, kui kahetseda.
Nüüd teen väikest eelpakkimist, st vaatan asju läbi, et saada aru, mida oleks vaja homme juurde osta. Selle käigus olen ma aru saanud, et 20 kilogrammi on ikka väga vähe. Vaadates kõiki asju, mis mul praegu laiali on, võib arvata, et ainuüksi kõik ravimid, kreemid, küünelakid ja tampoonid moodustavad rohkem. Eks ma hakkan homme midagi elimineerima. Ülekilode eest ma küll ei kavatse maksta!

Homme on nii palju asju vaja ära teha. Näiteks ma olin nii ohmu, et ma suutsin oma krediitkaardi pin-koodi ära unustada. Ema tegi selle oma konto lisakaardiks, et ma hätta ei jääks. Nüüd siis tuleb mul uus pin-kood küsida (loodame, et nad ikka jagavad selliseid asju, sest uut kaarti pole mul küll aega oodata). Lisaks sellele on veel mustmiljon asja, mis kõik peaks enne lahkumist valmis jõudma.

Üldse, kuidas peaks võimalik olema, et pagas, millega sa pead 9 kuud kuskil välismaal ellu jääma, peab kaaluma vaid 20 kg? Väga positiivne on küll see, et seal on soe, ehk siis päris kasukaid ei ole vaja kaasa vedada, kuid siiski. Eluks on ikka VÄGA palju asju vaja.
Käsipagasi saab ka muidugi võtta, kuid Estonian Air on nii äge lennufirma, et neil on käsipagasi suurus 10 cm väiksem kui kõigil teistel ehk siis 45x35x20 cm. Mul ei ole sellises mõõdus ühtegi kohvrit. Äkki üritan ikkagi tavasuuruses käsipagasikohvri läbi nihverdada? Peab mõtlema.

Ahjaa. Ma polegi üldse kirja pannud, kuidas ma Tallinnast Tegucigalpasse reisima hakkan.

Lennuplaan on järgmine:
7 55-7 55 (1h) Tallinn-Stockholm (Estonian Air)
9 10-11 00 (2h50) Stockholm-London (British Airways)
16 20-19 45 (8h25) London-Washington (Continental Airlines)
6 20-8 12 (3h02) Washington-Houston (Continental Airlines)
9 15-12 16 (3h01) Houston-Tegucigalpa (Continental Airlines)

Pole paha, eksole? Saab veeta ühe armsa öö Washingtoni lennujaamas, sest hotell meie piletite eelarvesse kahjuks ei mahu.

Tõrkekindlustus on ilusti olemas ja pagasikindlustuse tegin ka ära. Nagunii läheb kõik kaduma või vähemalt hilineb. Pagasikindlustuse rahaga saan vähemalt esmatarbeasju osta.
Tagasisõidupiletid on mul ka olemas. Need on õnneks muudetava kuupäevaga, nii et neid ma veel reklaamima ei hakka.

Vahepeal olen saanud ka päris mitu kirja Hondurase vastuvõtvalt organisatsioonilt. Nad tunduvad ikka päris asjalikud! Palusid mul saata igasuguseid dokumente skännitud kujul. Saatsid ka kutse on-arrival training'ule. Mulle meeldis, et seal oli vajaminevate asjade nimekirjas ka päevitusriided (kuna seal hotellis pidavat bassein olema:P). Meid on seal koolitusel kokku kuus vabatahtlikku - neli eesti tüdrukut, üks Inglise poiss ja üks Itaalia poiss. Kusjuures nii inglane, kui ka itaallane on meiega juba ühendust võtnud! Inglise poiss on mul lausa msnis ning me oleme päris palju juttu rääkinud. Tundub tore, kuigi ta on nii noor - 18aastane. Aga ma üritan eelarvamused kõrvale jätta, vanus ei ole siiski kõige tähtsam (kuigi ma nii kardan, sest poisid on 18aastaslt ju veel täiesti lapsed).

Üritan homme ette kanda, kuidas mul pakkimine õnnestus. Kas ma seda ka teha jõuan, selgub homme.

Ei jaksa!

2010-01-22T14:34:00.001+02:00

Nüüd on siis peal selline hetk, kus ma ei jaksa mitte kui midagi teha. Ei jaksa ära minna ja ei jaksa Eestisse ka jääda.
Täna õhtul on mul viimane lahkumispidu ja ma ei jaksa isegi pidu panna. Ei jaksanud inimesi väga aktiivselt kutsuda. Huvitab, kes üldse tuleb?

Millal ma jaksama hakkan? Hondurases? Aga äkki ei hakka seal ka?

Ootamine

2010-01-07T19:15:00.001+02:00

Nunii. Ootame. Esialgsete kuupäevade järgi oleksin ma praegu juba Hondurases.
Kuidagi veider on siin Eestis olla.

Aga ootame ja ootame.

Lahkumispidu vol 1

2009-12-28T23:30:00.003+02:00

Lahkumispidu oligi eile ära. See oli siis esimene. Vaatame, palju neid lõpuks kokku tuleb, aga paistab, et piisavalt :P

Täiesti hämmastav, et inimesed nii palju joovad! Mul oli mitu liitrit rummi nii igaks juhuks tagavaraks - ja KÕIK joodi ära. Isegi veidi kurb. Järgmine kord ma ei tee mingeid tagavarasid. Liiga kalliks läheb.

...ja nüüd peab koristama. Ei viitsi. Kõht ka valutab.

Üllatus

2009-12-24T00:41:00.003+02:00

Pommuudis: ma ei lähegi kohe-kohe varsti ära! Ja ma olen väga tige. Nimelt ma jamasin terve hommiku, et kõik dokumendid õigeks ajaks valmis jõuda. Ma isegi maksin topeltsuure riigilõivu, et kiirpassi teha! (900 krooni ei ole üliõpilase rahakotile just väga väike summa.) Kõike seda täpselt 2 tundi enne telefonikõnet, mis teatas mulle, et ma ei olegi nüüd kahe nädala pärast lahkumas.
Me lahkume alles 26. jaanuaril, kuna vastuvõttev organisatsioon tahab meid kõiki korraga mitte ühekaupa.

Paistab, et ma ei peagi nüüd kolm eksamit samal päeval tegema. Ma olen isegi kuidagimoodi pettunud. Äkki teeks siiski kõik ühe päevaga ära ja olla ülejäänud sessi aja muretult? :D

Ja mu lahkumispidu! See tuleb nüüd 27. detsembril. Suht hale, kui lahkumispidu toimub kuu aega enne lahkumist. Mind muidugi juba lohutati - me saame nüüd palju lahkumispidusid teha. Aga siiski. Kuidagi vale tunne on nüüd.

Ma olen lahkumise mõttega juba leppinud ja nüüd pean ma kõik üle mõtlema. Ma ei jaksa selle peale enam mõelda.

Vahepealsed juhtumised

2009-12-22T23:32:00.003+02:00

Nii palju asju on vahepeal juhtunud ja mul pole aega olnud kõike kirja panna.

Käisin eelmisel reedel predeparture koolitusel. See oli nii asjalik! Muidugi enne seda oli mul parajalt seiklusi. Kõik algas sellest, et ma olin eelmisel õhtul otsustanud, et ei ole mõtet magama minna, kui juba nii vara tuleb bussiga Tallinnasse tulla. Läksin 6 30 bussi peale lootes, et vähemalt bussis saab 2,5 tundi korralikku und. Tutkit! Nii külm oli, et ma lõdisesin terve tee ja magasin heal juhul pool tunnikest.
Jõudsin 8 55 Tallinnasse, kuigi koolitus algas alles 10 30. See oligi nii planeeritud, et ma saaksin endale biomeetrilist passi tegema minna. Aga Kondakondsus- ja migratsiooniamet oli kinni! Kujutage ette, kui tige ma võisin olla! Aega ei olnud piisavalt, et midagi asjalikku teha ega ka mitte piisavalt, et midagi mitteasjalikku teha. Passisin tunnikese McDonald'sis. Suht hale, või mis?

Kui koolitus läbi sai, läksin otse bussi peale. Oleks võinud muidugi ka koju minna, kuid siis ma oleksin pidanud laupäeval ise bussijaama sõitma, nii sain autoga (laiskvorst!).

Pühapäeva õhtul tulin jälle Tallinnasse. Ja endiselt ma vihkan Kodakondsus- ja Migratsiooniametit. Käisin seal esmaspäeval. Tulutult. Ootasin umbes poolteist tundi järjekorras, et kuulda, et minu passipildid ei sobi (ma nimelt naeratan seal peal). Pilte tehes ma küsisin spetsiaalselt, kas tohib naeratada või ei. Mulle öeldi, et vahet ei ole. Otsustage ära juba! Fotoboksi pakkumise lükkasin ka lahkelt tagasi, kuna ma pole tükk aega nii kohutav välja näinud, kui siis.
Homme lähen uuele katsele. Seekord arvatavasti Foorumi kontorisse, sest seal pidavat väiksemad järjekorrad olema. Kasutan fotoboksi teenust, kuna ei raatsi piltide peale enam raha raisata.

Homme on üldse üsna tihe ajakava:
-8 15 ortodont
-9 00 avatakse KMA büroo - äkki jõuan passi taotluse ära tehtud?
-10-12 00 Siseministeeriumisse apostill'i saama (loodetavasti saan kohe kätte ka, sest mul on riigilõiv makstud)
-lubasin kellegagi lõunale minna
-hiljem - Eagle Visionisse
- Kristiinesse krediitkaardile järgi ja mobiiltelefoni manual'i nõudma (ausalt, ma ei saa ilma selleta!)

Kuid lisaks sellele on ka mõningad probleemid tekkinud: käisin perearsti juures dokumente täitmas, kuid unustasin imuniseerimispassi Tartusse. Perearst oli muidugi nii põikpäine, et ei olnud nõus lihtsalt allkirja alla panema. Ma pean talle Tartust imuniseerimispassi tooma, ta paneb paar linnukest ära ja alles siis saan ma oma paberid kätte. Millal ma küll jõuan edasi-tagasi sõita?
Teine probleem puudutab minu lemmikteemat - apostill'imist ja tõlget. Sain eile oma karistusregistri kätte, kuid kahjuks nii hilja, et ma ei jõudnud Siseministeeriumisse seda kinnitama minna (E ja K 10-12 00). Lähen homme, kuid vandetõlk on alates homsest kuni 3. jaanuarini suletud. Aga 4. jaanuaril peaksn ma juba aktiivselt õppima ja Tartus olema. Mida teha? Võtsin ühe tuttava tõlkebüroo omanikuga ühendust. Äkki tema saab aidata.

Pööre paremuse poole

2009-12-15T20:43:00.003+02:00

Täna käisin vaktsineerimas (A hepatiit ja tüüfus).
Sain teada, et politseist peaks karistusregistri ikka nädalaga kätte saama ja et apostillimine võtab makismaalselt 5 päeva aega. Äkki ma isegi saan mindud? :D
Lisaks sellele selgus, et meil korporatsioonis on üks vilistlane, kellel on tõlkebüroo - tema kaudu saab teha kiiresti ja soodsalt notariaalset tõlget

Kusjuures need eksamid, mis ma "läbi ei tohiks kukkuda", sain ma A ja B :)

... ja veel on 3 tundi, et essee ära lõpetada.

Elu on ilus!

Komplikatsioonid

2009-12-15T01:10:00.000+02:00

Täna tegin kaks eksamit ära. Ei läinud väga hästi, kuid läbi ka ei tohiks kukkuda (imelik on ennast, täielikku maksimalisti, niimoodi arutlemas leida). Kolmapäeval tuleb veel itaalia keele suuline eksam ära teha ja siis ongi selleks aastaks kõik. Ahjaa. Homme (st täna) on ühe essee tähtaeg ka, kuid aega on selle kiire asjaga:)

Homme kell 14 30 lähen vaktsineerima. Ei tea kuhu, ei tea kuidas, kuid lähen. Mul tegelikult vedas, kuna üks mu Hondurase saatusekaaslane pani endale juba varakult aja kirja ning tal lubatakse ka kõik kaasreisijad kaasa võtta. Nii ma siis lähengi.

Probleem: mul on vaja apostilliga kinnitatud karistusregistri väljavõtet, mis oleks ka hispaania keelde notariaalselt tõlgitud.
Sellega tekib arvatavasti raskusi. Nimelt karistusregistri väljavõtte saamine võtab kuni 10 tööpäeva aega (täna saatsin avalduse, st maksimaalselt 31. detsembril saan vastuse). Apostillimine võtab ka kuni 10 tööpäeva aega, nii et võib-olla saan vastuse alles 14. jaanuaril. Lisaks kõigele tõlkimine hispaania keelde. Kuidas ma siis saan 6. jaanuaril ära minna?

Lisaks kõigele pean ma ikkagi endale biomeetrilise (kiir)passi tegema, kuna USA lennujaamades ei ole transiittsoone :(

Kiireks läheb.

Ettevalmistused

2009-12-12T22:59:00.000+02:00

Nunii. Otsustasingi hakata blogi pidama. Pole seda kunagi varem teinud, kuid nüüd paistab õige aeg olevat. Kui keegi ei tea miks, siis seletan. Nimelt lähen ma nüüd vähem kui kuu aja pärast Hondurasesse. Kõik on tulnud üsna ootamatult - tegin lõppotsuse alles mõned päevad tagasi, mistõttu pole veel isegi selle mõttega ära harjunud. Kuid ma lähen. Kindlalt.
Miks ma lähen? Põhjuseid on mitmeid. Kõige lihtsam vastus oleks: iseennast otsima. Olen küll oma eluga rahul, kuid ma tunnen, et midagi on puudu. Usun, et mitte miski ei aita paremini kui 9 kuud üksinda võõras kultuuris. Pärast selle uudise teatavaks tegemist, on nii mitmedki mulle öelnud, et ma olen peast põrunud. Ja eks see on võib-olla ka tõsi. Aga kes meist ei oleks? :P
Lahkumine toimub eeldatavasti 6. jaanuaril, vabatahtlik teenistus algab ametlikult 7. jaanuarist. Kuid enne seda on veel miljon asja, mis tuleb ära teha.
Väike nimekiri:

eksamid ja esseed - 2 on esmaspäeval, kolmapäeval on suuline eksam ja 5. jaanuaril on mul 3 eksamit, kõik samal ajal. Lisaks üks essee teisipäevaks ja 2 esseed jaanuariks. Nunnu, eksole.
Saada politseist oma karistusregister Hondurase viisa jaoks. Seda saab taotleda ainult Tallinnas või posti teel. Kuna ma jõuan Tallinnasse alles reedel ja siis on mul väga kiire graafik, oleks vist posti variant praegu mõttekam.
Lasta notariaalsel tõlgil tõlkida karistusregister hispaania keelde ja kõik seaduslikult ära kinnitada
Täita perearsti juures üks pikk-pikk dokument oma tervise kohta.
Vaktsineerimine
ortodont
uus pass (kiirpass), muidu USA ei taha mind lennujaamast läbi lubada
lasta ennast välisministeeriumis arvele võtta
lõppastme koolitus

Tegelikult on neid asju veel palju rohkem, kuid kõik ei tule kohe meelde. Kõige halvem kogu asja juures on see, et aeg liigub millegipärast väga kiiresti. Tahaks kõike edasi lükata, kuid ei saa.
Praegugi kirjutan kõike seda üles ainult selle pärast, et ma ei peaks eksamiteks õppima. Oleks ma paar nädalat tagasi teadnud, et mul nii kiireks läheb, oleks ma varem hoolsamini koolis käinud (valetan!). Tegelikult oli mul plaanis dokumendid ülikoolist välja võtta ja siis ei oleks paar tegemata jäetud eksamit mingi mure olnud, aga praeguste plaanide kohaselt võtan ma hoopiski akadeemilise puhkuse. Nii et tuleb veel viimane ponnistus teha ja siis on minek.

Aidake mind, ma ei suuda õppiaa!