Normaalsed inimesed riigihaiglates ei käi ning olles enam-vähem normaalne olen ka mina neid siiamaani vältinud. Mõni aeg tagasi avanes ka minul võimalus seda "põrgut" seest näha, sest läksin ühe hondu sõbrannaga kaasa naistearsti juurde.
Haigla tehakse lahti kell 6, kuid järjekorda tuleb minna juba kella 5st, sest muidu cita't ei saa.
Meie jõudsime järjekorda kell 5.20 ning selleks ajaks oli see ligi 50 meetri pikkune. Lohutuseks oli ainult see, et kella 6ks oli järjekord veninud nii 200-meetriseks...
Kell 6 tehti haigla uksed lõpuks lahti ning sai asuda järgmisesse järjekorda - registratuuri. Kaart käes, saadeti meid günekoloogiaosakonda (loe: "tuppa"), kus tuli istet võtta ja oodata, kuni sind kaaluma ja vererõhku mõõtma kutsutakse.
Selles toas sain ma šoki - ma pole kunagi nii palju rasedaid naisi korraga näinud. See oli kohutav! Mingi hetk võttis minus maad paanika ning ma üritasin oma sõbrannale selgeks teha, et me oleme vales kohas - kõik on rasedad, kuid meie vajame tavalist günekoloogilist läbivaatust. Mõne aja möödudes sai selgeks, et me oleme siiski õiges kohas, kuid kõik, kes günekoloogi juures käivad, ongi rasedad. Kui medõed kuulsid, et mu sõbranna ei ole rase, ei hakanud nad teda isegi kaaluma.
Ootamine, ootamine, ootamine.
Siis öeldakse rodu nimesid, mis peavad selles järjekorras, milles need öeldi(!), minema kabinetti 17. Jäta siis 25-nimeline järjekord meelde!
Ootamine, ootamine, ootamine.
Paari tunni möödudes on mu kannatus peaaegu katkemas, kuid ma pean siiski vastu.
Kella 11ks jõuab mu sõbranna lõpuks arsti juurde.
Erahaiglas maksab günekoloogi vastuvõtt u 700 lempirat, riiklikus haiglas 6 tundi.
Teie haiglareporter,
S.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Tere, Sofi!
ReplyDeleteKui ma Saksamaal olin, oli seal üks brasiilia arst, kes rääkis sama juttu Brasiilia riigihaiglatest. Kirjeldas neid isegi veel jubadamana. Tema muidugi oli eraarst ning tänu sinu ühele varasemale postitusele, kuidas Hondurasel eraarstid elaavad, saan lõpus aru, miks ta ikka armastas korrutada, et Saksamaal on ta küll "poor, but happy". Sest see tema "poor" ei olnu meie mõistes küll seda mitte :). Aga edu ja hoia ennast!
Jah, Liina, eks siin on meditsiin täielik äri ning nagu ma kuulnud olen, on see nii terves Ladina-Ameerikas.
ReplyDeleteArstiks õppimine on kadalipp, kuid vaatamata sellele ülimalt populaarne ning hinnatud eriala. Kui Eestis on arsti eriala kohati puhas tuupimine ning eraelu puudumine, siis kujuta ette, et Hondurases on see 10 korda hullem.
Pärast seda, kui sa lõpetad oma 5-6 aastat, saadetakse sind kuskile kolkakülla aastaks ajaks servicio social'i tegema (nö sotsiaaltöö aasta). Ja need kolkakülad tõmmatakse loosiga!
Eestis on arstiks õppimine hull, kuid Hondurases veelgi hullem. Vaatamata sellele, kui sa selle kunagi läbitud saad, on rikas elu garanteeritud...