Migratsiooniametis

Välismaalased võivad Hondurases ilma viisata viibida täpselt 90 päeva. Viisa saamisest ei tasu aga unistada - eelmisel aastal ei tundnud me selle haisugi.

Kuidas on siis võimalik riigis legaalselt viibida rohkem kui 90 päeva?
Variante on mitmed.
1)Käia Costa Rical (minek 2 päeva, tulek 2 päeva ning palju raha)
2)Käia Bellizes (minek ja tulek käib kähku, kuid praamipilet on kirves)
3)Käia Guatemalas, El Salvadoris või Nicaraguas (uus seadus, mis lubab uue "90 päeva" saamise eesmärgil ka nendes riikides käia, jõustus alles natuke aega tagasi ning migratsiooniamet seda ei soovita, sest piiriametnikud ei pruugi sellega kursis olla ning nii jätavad nad passi uue templikese panemata. Honduras - võimatu, et informatsioon jõuaks kõigini!)
4)Omades karistusregistri (notariaalselt) hispaania keelde tõlgitud ja apostillitud varianti ning ingliskeelset tervisetõendit on võimalik 20 dollari eesti kuus taotleda Hondurases viibimise loa pikendamist.
--> Oh imet, just viimane variant läks kasutusse!

Nõutud pabereid mul teistkordsel Hondurasesse naasmisel otseloomulikult ei olnud, kuid kuna Ladina-Ameerika riikides võtab kõik aega, ei olnud minu eelmist (pooleteise aasta tagust!) viisa taotlist veel ametlikult suletud ja ma sain samade dokumentide alusel oma "pikenduse" ära teha! :)

Keegi mind sellest informeerima muidugi ei tulnud, vaid kõik tuli välja siis, kui mind kutsuti minu endisesse vastuvõtvasse organisatiooni ICYE-sse allkirja panema.
Seal olles tuli jutu sees välja, et lõpuaruande esitamiseks on neil niikuinii minu viisat vaja ning seetõttu võin ma selle siin olles sama hästi ka kätte saada (kui veab!). Viisa saamine võtab ka muidugi aega, nii et kui hästi läheb, saan ma kuu aega enne äraminekut aastase Hondurase viisa - ideaalne, või mis? :D

Igasugune paberimajandus on omaette ooper. Alates sellest nädalast asub migratsiooniamet uues kohas, mistõttu oli kõik veelgi keerulisem. Eelmisel aastal ajas ICYE meie migratsiooniasju, kuid sel aastal sain ka mina migratsiooniametiga tuttavaks (kuigi abivalmis ICYE direktor David tuli vaese välismaalasega kaasa).

Esimene asi, mis migratsiooniametisse jõudes silma torkab, on metsikult pikk järjekord, mis mitmesaja meetri loogeldes esiuksest välja ulatub. Esimene emotsioon, mis mind valdab, on hirm, kuid see möödub kähku, kui David liigub julgelt järjekorrast mööda ukse juurde ning teatab valvurile, et me tulime "pikendust tegema".[Järjekord oli passide saamiseks, mis on hetkel üsna keeruline, kuna passide valmistamiseks kasutatav paber olevat otsa saanud.] Saame sisse, kuid sees peame me siiski ootama. Kui me lõpuks "löögile saame", ei anta mulle minu üllatuseks esialgu mingit "pikendust", vaid ainult arve, mis tuleb KOHE pangas ära maksta. Sealsamas migratsiooniametis on Banco Atlantida, kuhu me jooksujalu suundume. Kahest kassast töötab üks ning järjekord on 50 meetrit.
20 dollarit saab lõpuks makstud ning nüüd on vaja tagasi migratsiooniametisse minna. Pikast sabast mööda, väike selgitus valvurile, väike järjekord "pikenduste" akna juures ning lõpuks antaksegi mulle roosa paber, mille alusel saan ma oma "pikenduse" kolma päeva pärast kätte.

Hondurase paberimajandus on kohutav. Ajakulu on metsik ning informatsioon puudulik. Eesti pole täiuslik, kuid vähemalt kasutame me arvuteid ja Inernetti!

Teie migratsioonireporter,
S.