Yoro

Minu „Vaprate ja ilusate” elustiil on drastiliselt muutunud ning asendunud vaikse külaeluga. Pean tunnistama, et lõpuks ei suutnud ma ära oodata, millal lõpuks San Pedro Sulast ära saab. Fancy on tore, kuid kui sellega üle pingutatakse, hakkab see närvidele käima. Kuna kõigil pereliikmetel oli auto, oli nende jaoks iseenesestmõistetav, et keegi jala ei käi (bussidega otseloomulikult ka ei sõideta). Kui ma julgesin avaldada selleks soovi, peeti mind nõrgamõistuslikuks. Niisiis kujuneski välja selline olukord, et kui kellelgi polnud võimalik mind kuskile viia, olin luku taga. Tegemist oli kohutavalt ilusa vanglaga, kuid minu vaba hing hakkas mässama. Põgenesin mitmel korral. Kõik lõppes sellega, et nüüd oleme Yoros, kus ma suudan enda vabaduse eest rohkem seista.
(Vahemärkus: Yorosse saamiseks tuleb sõita 4-5 tundi San Pedrosse ja siis veel 4 tundi itta. Pange tähele, et vahemaadest räägitakse alati aja, mitte kilomeetrite abil, sest kilomeetrid ei pruugi alati õiget suhet näidata (mõjutavad mäed, halvad teeolud, teeaugud jne). Näiteks Tegucigalpa-San Pedro Sula on u 240km, San Pedro Sula-Yoro 140km. Enne korralikku maantee valmimist (u 30 aastat tagasi) võttis Yorost San Pedrosse saamine ühe päevateekonna!)

Elutempo on aeglane, tänavad on tolmused, inimesed on sõbralikud. Elada on lihtne.
Üks mäng piljardis maksab 3 lempirat (mänguks on alati pool). Piljard paistab olevat kohalik meelelahutusallikas, kuid miskipärast peetakse seda ainult meeste salaks. Naise ilmumine piljardisaali tekitab huvi ja ärevust. Machismo (nö seksism) on paksult õhus ning ma tunnen, et ma olen sattunud valesse kohta. Õhkkond on ebameeldiv. Kõik passivad ja iga kuul mille üks „naine” suudab auku saata, tekitab rõõmuhõiskeid. „Tohoh, ta oskab isegi natuke mängida!” Kohutav. Ma tunnen ennast kõige suurema ja kirevama tsirkuseloomana, kelle trikkide üle valjult plaksutatakse. Kui keegi tunneb minu vastu huvi, ei tule ta informatsiooni mitte minu käest küsima, vaid pöördub minu kaaslase poole. Kas mind peetakse kellegi omandiks??? Tekib soov karjuda. Nüüdsest käin piljardis igapäevaselt. Ma ei anna nii kergesti alla!
Iga natukese aja tagant kukuvad Yoro lähistel lennukid alla; mis ise suudavad maanduda, need põletatakse. Mis ometi tingib nii kauge küla suhteliselt tiheda lennuliikluse? Vastus on šokeeriv, kuid ülimalt lihtne: tegemist on narkokaubandusliku suurlinnaga. Narkootikumid hoiavad üleval nii majandust kui ka kaubandust. Kanepi suitsetamine on odavam kui sigareti suitsetamine ning kõigi teadmiste kohaselt ei tekita kanep sõltuvust. Minu küsimuse peale, miks on siin külas nii palju inimesi, kes kanepit igapäevaselt suitsetavad, saan vastuse, miks mitte, kui võimalus on. Paneb kulmu kortsutama, kuid kuidas ma suudan sellises narkolinnas oma argumente üleval hoida?
Vaatamata kõigele on mul kõik hästi ja elu on ilus. Alles eile proovisin metsikuid banaane, mis tuuakse otse mägedest, ning avastasin, et nende kõrval on tavapärane ilus kollane tööstuslik banaan lihtsalt maitsetu (Eestisse toodud banaanidest ma parem üldse ei räägi!). Ühe banaani hind on üks lempira (u 4 eurosenti). Varsti lähen banaanidest paksuks!

Kodune ülesanne:
Umbes nädal aega tagasi maandus Yoro lähistel maanteel(!) üks väikelennuk ning pärast lennuki tühjakslaadimist see põletati asitõendide hävitamise eesmärgil. Kui suur peab üks „saadetis” olema, et lennuki põletamine oleks majanduslikult kasulik?

Teie narkokorrespondent Yoros
S.