Mägimatk

Olen küll oma juhtumistega ajast maas, kuid kirjutan ikka.
Üleelmisel pühapäeval kõndisin (ronisin) mäkke. Ühed mu sõbrad tahavad rikkaks saada ning nende meelest on kohvi kasvatamine selleks ideaalne võimalus. Jose'l on Yoro lähistel mägedes maad ning kõrgusvööndilisus peaks teadjate meelest kohvile vaid hästi mõjuma. Istutaks 10 manzanat (kohalik pinnamõõtühik mis võrdub 6988,96m²-ga). Idee missugune!
Nagu Hondurases ikka, midagi ette ei planeerita. Idee mäkke ronida tuli kella ühe paiku päeval ning kell pool kolm tegime asjaga algust. See tähendas seda, et kõndimine leidis aset kõige kuumema ja teravama päikese käes.

Haarasime kaasa mägilasest teejuhi ning asusimegi teele.
Ma ei olnud ettegi kujutanud, kuidas üks mäkkeminek välja võiks näha. Ma teadsin, et see võib kujuneda raskeks, kuid kui pärast poolt tundi esimene mägimatkaja alla andis ning tagasiteele asus, oli ka mul ahvatlus midagi taolist ette võtta. Kirudes oma kehva füüsilist vormi, surusin ma hambad risti ning jätkasin meie teejuhi kannul, kes harjunud mägilasena pooljooksusammul kõndis. Süda vasardas, kõrvus kumises, kuid tahtejõu puuduse üle pole ma kunagi kurta saanud.

Tuleb tõdeda, et minu suhteliselt kehva füüsilist vormi ei saa hondude füüsilise vormiga tegelikult võrrelda. Üks mu sõber oli minestamise äärel, iga natukese aja tagant tegi ta lamamispause ning vaatamata sellele, et tegemist on noore inimesega, kartsin ma, et ta võib saada südameataki.

Poole mäkketõusu peal hakkas üks minu botastest lagunemismärke näitama ning botased olid minu isikliku varustuse puudumisel tegelikult laenatud (suurus 43 - mõnusalt RUUMIKAS).

Poolsurnud sõber ja poollagunenud botas - Ladina-Ameerikas tekib draama iseenesest.

Kohale jõudsime me kella kuue paiku, kuid poole seitsme paiku, oi imet, läheb ju pimedaks. Tuli hakata alla minema, mis kujunes imekombel tunduvalt adrenaliinirohkemaks kui mäkketõus, sest mägi oli imekombel ka laskumise ajaks jäänud sama järsuks.
Lõunamaa pimedus on midagi muud kui meie valged suveööd ning kuna ka kuu oli pilve taga, olid ainsateks valgusallikateks jaaniussikesed. Pärast kümmet minutit jõudis mulle kohale, et pole mõtet kramplikult jalgu vaadata, sest nägemisulatus oli nii ühe meetri kandis - alla vaadates jalgu niikuinii ei näinud. Arendasin oma kuulmismeelt ning kui mõnes kohas kostis hääl nagu keegi oleks kukkunud, olin ettevaatlikum. Võttes arvesse minu kehva tasakaalutunnetust, oli kohati lihtsam ja kiirem kasutada "peputehnikat" ennast lihtsalt maha potsatades. Poole laskumise peal tegi mu õnnetu jalats oma viimse hingetõmbe ning sokk (mis oli ka suuruses 43 ning laenatud) asus tema asemel tööle.

Laskumine tundus veelgi igavesem kui tõus. Üldjuhul tundub tagasitee kiirem, kuid see kord, vaatamata sellele, et me liikusime peaaegu jooksutempos, tundus tee lõputu. Lõpupoole hakkasid isegi jalad tudisema, sest lihased olid pingutusest väsinud.

Kella 8st jõudsin alla, käed ja jalad ära kriimustatud, lihased tudisemas, pepu valus, pea paljajalu, kuid õnnelik.

Teie looduskorrespondent mägedes,
S.