Kohal!

Ei olnud lihtne, aga lõpuks jõudsin kuidagimoodi kohale.
Ma pole elus kunagi nii närvis olnud, kui ma olin Münchenis. Nagu ma enne kirjutasin, oli mul Münchenis kahe lennu vaheline aeg 55 minutit, mis otseloomulikult oli liiga vähe, arvestades, et järgmise lennu puhul oli tegemist üleookeanilennuga.

Tallinn-München lennuk parkis oma 10 minutit, siis meid viidi bussiga terminali, jooks õige värava juurde, passikontroll, pagasikontroll (alati enne USAsse minekut) ning ma jäingi oma lennukist maha. Kui ma värava juurde jõudsin, oli mul tegelikult lennuki väljumiseni veel 10 minutit, kuid värav oli juba kinni pandud.
Nii löödigi mu plaanid sassi (ma pidin Houstonis öö oma Hondurase täditütre Irenega veetma), kuid nüüd anti mulle uued piletid Chicagosse ning sealt Atlantasse, kust siis edasi Tegucigalpasse. Mu mõnus Houstoni-õhtu asendus külma ja kõleda Atlanta lennujaamaga.

Vaatamata kõigele ei kulgenud mu reis ainult halvasti. Münchenis anti mulle 10eurone voucher, nii et näljas ma ei olnud. Lisaks sellele vedas mul Chicago lennuga. Juhtus nimelt selline lugu, et üks varasem Chicago lend ei läinud miskipärast välja ja kõik inimesed suunati minu lennu peale. Lennuk oli silmini täis. Just sellepärast tõsteti mind miskipärast Business class'i. Ma ei tea, kas te olete kunagi üle ookeani äriklassis lennanud... mina ei olnud ning mu ainus mulje oli WOW.

Kohe kui sisse astud, jookseb tüdrukuke su jakikest riputama ning jooki pakkuma. Istmete puhul saad KÕIKE sättida. Istmed teevad isegi massaaži! Sulle kingitakse kotitäie kodinaid (kreemid, hambahari, hambapasta, silmaklapid, sokid...). Terve see aeg pakutakse jooke. Enne söömist sulle tuukase kuum rätikuke käte pesemiseks ning iga lauakese peale pannakse laudlinake. Sööginõud, taldrikud ja pokaalid on muidugi päris mitte mingid plastikust asjandused. Lisaks kõigele on toit mitmekäiguline ja gourmet ning otseloomulikult saad menüüst valida, mida sööma hakkad. Mina nautisin sööki suurepärase saksa Riesling'uga ning pärast toitu ning juustuvalikut sõin erinevaid juustukooke. Mingi hetk sättisin oma istme TÄIELIKKU horisontaalasendisse, silmaklapid pähe ning uni oli magus :)
Enne maandumist oli veel "väike" snäkk eelroa ja magustoiduga.

Ma võin julgelt väita, et ma olin äriklassis kõige noorem inimene. Enamus olid nii 50sed ning mõned veidi nooremad. Mul oli äge olla :D
Arvan, et selle ühe lennuga tegin ma oma kõikide lennukipiletite maksumuse tasa!
(Ma just kontrollisin Lufthansa kodulehelt: nii see tõepoolest ongi, sest selleks, et sama lennuga (kell 15.30) Munichist Chicagosse äriklassis lennata tuleb välja käia pea 6400 dollarit!)

Chicagos Atlanta lendu oodates olin juba ületamas väsimuspiire. Mul oli külm, vastik ja raamatu lugemine oli võimatu. Olin tark ja hakkasin sooja saamiseks mööda lennujaama jalutama. Päris huvitav oli ja sai sooja :)
Atlanta lennujaamas oli jällegi külm. Jõudsin sinna veidi pärast keskööd ning Tegucigalpa lend läks kell 10.00. Suutsin natuke magada, kuid oli külm, sest mul ei olnud ei magamiskotti ega mingit tekki - kõigi eelduste kohaselt ootas mind soe voodi Houstonis! Vähemalt olin varem saanud äriklassi mugavusi nautides veidikene puhata...

Tegucigalpa lennuk oli ülitühi. Meid oli suures lennukis ligi 15. Vähemalt oli stjuuardite poolt mõnusalt isiklik lähenemine ;)
Mõnusalt koduselt kõlas piloodi hoiatus: "Läheneme Tegucigalpale. Kui teile paistab, nagu lennuki tiivad puudutaks mägesid, siis see on ainult illusioon. Tegelikult on kõik hästi." Tegucigalpa - ohtlikkuselt teine lennujaam maailmas (esimesel kohal asuv lennujaam EI OLE rahvusvaheline).
Maandusime ligi pool tundi varem kui oli planeeritud. Muretsesin, et mulle ei ole veel vastu tuldud, kuid nagu välja tuli, olid nad veelgi varem kohal.
Pagas oli olemas ning passikontrollis ei tekkinud probleeme (Airit olevat kõik piinanud, sest meil on ainult 90 päeva viisavaba). Mulle naeratati ning avaldadi arvamust, et kui ma juba tagasi olen, siis järelikult ma varsti abiellun. Hondud on ikka nii romantilised!

Mul olid vastas 4 inimest ja kõik olid meessoost. Vot see oli üks õige vastuvõtt! :)
Minu tuba oli mind ootamas ning Naty oli valmis meisterdanud armsad sildikesed. Neid saab Facebook-is uudistada (tuletan meelde Hondurases käib elu FB kaudu!).

Nüüd, pärast viit päeva, hakkan kõigega juba vaikselt harjuma. Ajavahe annab veel veidi tunda (jäin eile kell 9 magama, ärkasin juba kell pool 8).

Hondurases on nii ilus! Soe (ausalt öeldes isegi palav), palmid, banaanid, mangod (need on niiiiiii head!)

Tegin oma sõpradele kohupiimakooki (Juubeli tordipulbri ning kohupiimakreemiga) ning nad olid sellest vaimustuses. Nüüd nad saavad aru, miks ma Hondurases magusat ei söö - seda ei anna Eesti magustoitudega lihtsalt võrrelda. Aga ongi parem, äkki mul õnnestub mõnest üleliigsest kilost (siin siis pigem naelast:P) lahti saada. Sest puuviljad on lihtsalt VAPUSTAVAD. Ma olin ühe kuuga unustanud, kui head need on.

Tõin Eestist kaasa tavalise viina, 80% viina, Vana Tallinna ja Kirsilikööri. Imekombel on kõik asjad veel alles, sest see nv oli Mario ära ning me ei hakanud ilma temata pidutsema.
Šokolaadid on peaaegu et otsas (ainuüksi Carlos on suutnud juba paar-kolm tükki pintslisse pista; Linnupiim oli tema lemmik!). Tegin neile küüslauguleivakesi ning nendest olid ka kõik sillas. Kui muidu tundub leib neile veidi veider, siis küüslauguleivakestena on nad sellest vaimustuses. Isegi kilud said ovatsioonide osaliseks, kuigi nad ei võta omaks, et tegemist ei ole anšoovisega... Põdravorst on veel alles :)

Mul läheb hästi, kuid ma ei julge lubada, et ma väga tihti kirjutan. Nüüd, kus ma enam Olimpiadases ei tööta (eelmine aasta olin päevad läbi siin, sellest tulenevalt ka Internetis), on Internetti saamine üks suur ettevõtmine ja ma ei taha liiga tihti selle peale raha raisata (ok, see pole mingi raiskamine, sest tund on u 30 lempirat (20 krooni)). Aga ma üritan!

Kirjutamiseni!
S.