Ametlik blogi uuestiavamine

Kes veel ei tea, suundun ma jälle Kesk-Ameerikasse seiklusi otsima ja seda nii umbes 12 tunni pärast.

Miks siis ometi?
Juhtus selline lugu, et üks aasta Hondurases muutis mu maailmapilti niivõrd, et tekkis suur soov eriala vahetada (las uus eriala jääb siinkohal veel saladuseks!). Kahjuks soovitud erialal vabu kohti ei olnud, mistõttu on ainsaks võimalikuks variandiks suvel uuesti sisse astuda.
Järelikult mul on pool aastat vaba aega ja miks mitte see Kesk-Ameerikas veeta?

Nüüd te küsite enda käest:"Miks kasutab Sofia nii peeni sõnu nagu Kesk-Ameerika? Miks ta ei võiks kohe Honduras öelda?"
Asi on nimelt selles, et mul on plaan ka teisi Kesk-Ameerika riike külastada. Samas ma tooks välja, et planeerida on küll hea, kuid alati on võimalus, et miski ebaõnnestub, seepärast ei saa ma ka ainult Hondurases viibimist välistada. Elame näeme!

Mis ma seal tegema hakkan?
Vaatame. Jätkaks inglise keele tundide andmist. Uurisin, seda saan ma ka Costa Rical teha, sest seal on sama keeltekooli harukontor.

Kuidas kohale?
Asun lennuki pardale 1. märtsil kell 7.00. Münchenis maandun 2,5 tunni pärast ning siis on mul ainult 55 minutit, et järgmisele lennukile joosta, mis viib mind USA kaguosas asuvasse Houstonisse. Ma loodan oma kiiretele jalgadele!
Houstonisse jõuan alles 15,5 tunni pärast (mida lennuk niiii kaua õhus ometi teeb???) ning seal tuleb mul öösel 15 tundi surnuks lüüa, sest Tegucigalpasse siirdun alles hommikul.
Õnneks tulevad kasuks tutvused: mu hondurase täditütar Irene elab ja õpib Houstonis ning ta pakkus ennast agaralt minu öiseks seltsiliseks. Kui mul uni tekib, saan ma tema korteris magada ning kui mul und ei ole, chillin linna peal. Luksus missugune!

Minu EVSi kaaslane Airi, kes naasis Hondurasesse juba nädal aega tagasi, rääkis, et tal oli päris palju probleeme seoses Hondurase viisaga. Lennujaamatöötajad on nimelt üsna rumalad ega mõista, et EV kodanik võib Hondurases 90 päeva viisavabalt viibida. Nad olevat igalt poolt mingit viisat nõudma hakanud. Airi sai hakkama, saan minagi.
Lisaks sellele põen ma natuke Houstoni öö pärast - mis siis, kui nad ei lubagi mind välja? Mul on küll ESTA tehtud, kuid äkki neil lööb mingi kiiks pähe? Nii kurb oleks lihtsalt 15 tundi passida, kui ma samal ajal võiksin uut linna tundma õppida...

Üritan teid kõiki oma eluoludega kursis hoida, kuid päris kindlasti ei tule siia postitusi nii tihti, kui EVSi ajal (ja loodetavasti mitte nii harva, nagu kolme viimase kuu jooksul).

Hoidke mulle pöialt!