Olen blogimaastikul olnud täiesti kadunud... eks pikemate reisidega juhtub ikka nii.
Ei tasu selle pärast pikka viha pidada, sest juba vähem kui nädala pärast olen ma Eestimaa pinnal tagasi.
23. augustil kell 12.00 asun teele ning
24. augustil kell 17.55 peaks ma tagasi Eestis olema.
Varsti näeme!
Thursday, August 18, 2011
Wednesday, May 25, 2011
Science fair
Nagu ma enne kirjutanud olen, on Honduras nagu väike Ameerika Ühendriikide koloonia. Kõik, mis eksisteerib USAs, eksisteerib vähemal või suuremal määral ka siin.
[Kõige parem (loe: uhkem) haridus on bilingual, mis tähendab tegelikult seda, et õppekeel on inglise keel. Õpetajad tohivad lastega rääkides kasutada ainult inglise keelt. Kõik lõppeb sellega, et lapsed ei saa korralikult selgeks ei inglise keelt ega hispaania keelt ning ülejäänud õppeainete materjal tuubitakse lihtsalt ingliskeelselt pähe.]
Mina sattusin ühte sellisesse kooli science fair'i kohtunikuks. Ma läksin lihtsalt oma sõpradega kaasa sellist gringolikku nähtust uurima ning tuli välja, et üks kohtunik ei ilmunud välja, nii sain mina selle auväärse ameti omanikuks. Neil oli väga uhke tunne oma eesti aukülalist aktusel välja kuulutada :)
Aktusel tekkis naljakas olukord, kui ilmus välja kohalik superstaarist jalgpallur Amado Guevara. Meid oldi juba varem tutvustatud, kuid tutvumise hetkel mul polnud õrna aimugi, et tegemist on jalgpallitähega. Mulle tuvustas teda Barbara, kelle nnaabritar on tema naiseõde, nii et mina kohtlesin teda nagu tavalist inimest. Kujutage ette minu imestust, kui Amado ilmudes kõik lapsed äkki vaimustusest kilkama hakkavad. Alles siis jõudis mulle kohale, et tegemist pole tavalise lihtsurelikuga.
Pärast oli Barbara pettunud, sest ta olevat teda mulle tutvustanud, kuid kust mina peaksin teadma, et mingisugune Barbara naabrimees on kuulus jalgpallikapten?
Nii et nüüdseks olen tutvunud igast laadi kuulsustega alustades presidendist ja lõpetades jalgpallitähega!
[Kusjuures paar päeva hiljem sattusin ma Amado majja grillpeole. Meile pakuti Grey Goose'i ja mingit ülikallis tekiilat :P]
Nüüd siis natuke lähemalt sellest "teaduslaadast". Mina olin ausalt öeldes täitsa imestunud, kui korralikult üks hondu laps võib midagi ette valmistada. Ma pidin valima parima töö kolmanda ja siis hiljem neljanda klassi õpilaste seast ning see polnud üldsegi nii lihtne.
Kolmanda klassi tööde seas sai näha isevalmistatud termomeetreid, uurimust, mis värvi küünlad kiiremini põlevad, vee sidumist õliga ja suitsetamispudelit (pudeli sees olev vatt muutus pruuniks ning nii tõestati, et suitsetamisel eraldub palju mustust!)
Neljas klass oli valmistanud kuuma jää (ei mäleta kuidas), aga see oli väga äge, sest selle lahuse külmikusse asetamisel tekkis jää, kuid eraldus nii palju soojust, et ollus muutus tulikuumaks. Lisaks sellele eraldadi piimast nõudepesuvedeliku abil rasvad ning värviti need vikerkaarevärviliseks, tõestati miks truenopops (ühed praksuvad kommid) suus praksuvad ning tehti jäälamp.
Pole paha kolmanda ja neljanda klassi õpilaste jaoks, või mis?
Kõik projektid olid väga head, kuid sama ei saa ettekannete kohta öelda. Tekst oli sõnsõnaliselt inglise keeles pähe õpitud, mistõttu mingit selgitamist ei toimunud. Küsimustele vastamine tekitas suuri raskusi ning üleüldse tekkis selline tunne, et lastel pole oma projektidest õrna aimugi. Kas võõrkeelne haridus on ikka nii hea?
Teie haridusreporter Tegucigalpas,
S.
[Kõige parem (loe: uhkem) haridus on bilingual, mis tähendab tegelikult seda, et õppekeel on inglise keel. Õpetajad tohivad lastega rääkides kasutada ainult inglise keelt. Kõik lõppeb sellega, et lapsed ei saa korralikult selgeks ei inglise keelt ega hispaania keelt ning ülejäänud õppeainete materjal tuubitakse lihtsalt ingliskeelselt pähe.]
Mina sattusin ühte sellisesse kooli science fair'i kohtunikuks. Ma läksin lihtsalt oma sõpradega kaasa sellist gringolikku nähtust uurima ning tuli välja, et üks kohtunik ei ilmunud välja, nii sain mina selle auväärse ameti omanikuks. Neil oli väga uhke tunne oma eesti aukülalist aktusel välja kuulutada :)
Aktusel tekkis naljakas olukord, kui ilmus välja kohalik superstaarist jalgpallur Amado Guevara. Meid oldi juba varem tutvustatud, kuid tutvumise hetkel mul polnud õrna aimugi, et tegemist on jalgpallitähega. Mulle tuvustas teda Barbara, kelle nnaabritar on tema naiseõde, nii et mina kohtlesin teda nagu tavalist inimest. Kujutage ette minu imestust, kui Amado ilmudes kõik lapsed äkki vaimustusest kilkama hakkavad. Alles siis jõudis mulle kohale, et tegemist pole tavalise lihtsurelikuga.
Pärast oli Barbara pettunud, sest ta olevat teda mulle tutvustanud, kuid kust mina peaksin teadma, et mingisugune Barbara naabrimees on kuulus jalgpallikapten?
Nii et nüüdseks olen tutvunud igast laadi kuulsustega alustades presidendist ja lõpetades jalgpallitähega!
[Kusjuures paar päeva hiljem sattusin ma Amado majja grillpeole. Meile pakuti Grey Goose'i ja mingit ülikallis tekiilat :P]
Nüüd siis natuke lähemalt sellest "teaduslaadast". Mina olin ausalt öeldes täitsa imestunud, kui korralikult üks hondu laps võib midagi ette valmistada. Ma pidin valima parima töö kolmanda ja siis hiljem neljanda klassi õpilaste seast ning see polnud üldsegi nii lihtne.
Kolmanda klassi tööde seas sai näha isevalmistatud termomeetreid, uurimust, mis värvi küünlad kiiremini põlevad, vee sidumist õliga ja suitsetamispudelit (pudeli sees olev vatt muutus pruuniks ning nii tõestati, et suitsetamisel eraldub palju mustust!)
Neljas klass oli valmistanud kuuma jää (ei mäleta kuidas), aga see oli väga äge, sest selle lahuse külmikusse asetamisel tekkis jää, kuid eraldus nii palju soojust, et ollus muutus tulikuumaks. Lisaks sellele eraldadi piimast nõudepesuvedeliku abil rasvad ning värviti need vikerkaarevärviliseks, tõestati miks truenopops (ühed praksuvad kommid) suus praksuvad ning tehti jäälamp.
Pole paha kolmanda ja neljanda klassi õpilaste jaoks, või mis?
Kõik projektid olid väga head, kuid sama ei saa ettekannete kohta öelda. Tekst oli sõnsõnaliselt inglise keeles pähe õpitud, mistõttu mingit selgitamist ei toimunud. Küsimustele vastamine tekitas suuri raskusi ning üleüldse tekkis selline tunne, et lastel pole oma projektidest õrna aimugi. Kas võõrkeelne haridus on ikka nii hea?
Teie haridusreporter Tegucigalpas,
S.
Wednesday, May 18, 2011
Riigihaigla
Normaalsed inimesed riigihaiglates ei käi ning olles enam-vähem normaalne olen ka mina neid siiamaani vältinud. Mõni aeg tagasi avanes ka minul võimalus seda "põrgut" seest näha, sest läksin ühe hondu sõbrannaga kaasa naistearsti juurde.
Haigla tehakse lahti kell 6, kuid järjekorda tuleb minna juba kella 5st, sest muidu cita't ei saa.
Meie jõudsime järjekorda kell 5.20 ning selleks ajaks oli see ligi 50 meetri pikkune. Lohutuseks oli ainult see, et kella 6ks oli järjekord veninud nii 200-meetriseks...
Kell 6 tehti haigla uksed lõpuks lahti ning sai asuda järgmisesse järjekorda - registratuuri. Kaart käes, saadeti meid günekoloogiaosakonda (loe: "tuppa"), kus tuli istet võtta ja oodata, kuni sind kaaluma ja vererõhku mõõtma kutsutakse.
Selles toas sain ma šoki - ma pole kunagi nii palju rasedaid naisi korraga näinud. See oli kohutav! Mingi hetk võttis minus maad paanika ning ma üritasin oma sõbrannale selgeks teha, et me oleme vales kohas - kõik on rasedad, kuid meie vajame tavalist günekoloogilist läbivaatust. Mõne aja möödudes sai selgeks, et me oleme siiski õiges kohas, kuid kõik, kes günekoloogi juures käivad, ongi rasedad. Kui medõed kuulsid, et mu sõbranna ei ole rase, ei hakanud nad teda isegi kaaluma.
Ootamine, ootamine, ootamine.
Siis öeldakse rodu nimesid, mis peavad selles järjekorras, milles need öeldi(!), minema kabinetti 17. Jäta siis 25-nimeline järjekord meelde!
Ootamine, ootamine, ootamine.
Paari tunni möödudes on mu kannatus peaaegu katkemas, kuid ma pean siiski vastu.
Kella 11ks jõuab mu sõbranna lõpuks arsti juurde.
Erahaiglas maksab günekoloogi vastuvõtt u 700 lempirat, riiklikus haiglas 6 tundi.
Teie haiglareporter,
S.
Haigla tehakse lahti kell 6, kuid järjekorda tuleb minna juba kella 5st, sest muidu cita't ei saa.
Meie jõudsime järjekorda kell 5.20 ning selleks ajaks oli see ligi 50 meetri pikkune. Lohutuseks oli ainult see, et kella 6ks oli järjekord veninud nii 200-meetriseks...
Kell 6 tehti haigla uksed lõpuks lahti ning sai asuda järgmisesse järjekorda - registratuuri. Kaart käes, saadeti meid günekoloogiaosakonda (loe: "tuppa"), kus tuli istet võtta ja oodata, kuni sind kaaluma ja vererõhku mõõtma kutsutakse.
Selles toas sain ma šoki - ma pole kunagi nii palju rasedaid naisi korraga näinud. See oli kohutav! Mingi hetk võttis minus maad paanika ning ma üritasin oma sõbrannale selgeks teha, et me oleme vales kohas - kõik on rasedad, kuid meie vajame tavalist günekoloogilist läbivaatust. Mõne aja möödudes sai selgeks, et me oleme siiski õiges kohas, kuid kõik, kes günekoloogi juures käivad, ongi rasedad. Kui medõed kuulsid, et mu sõbranna ei ole rase, ei hakanud nad teda isegi kaaluma.
Ootamine, ootamine, ootamine.
Siis öeldakse rodu nimesid, mis peavad selles järjekorras, milles need öeldi(!), minema kabinetti 17. Jäta siis 25-nimeline järjekord meelde!
Ootamine, ootamine, ootamine.
Paari tunni möödudes on mu kannatus peaaegu katkemas, kuid ma pean siiski vastu.
Kella 11ks jõuab mu sõbranna lõpuks arsti juurde.
Erahaiglas maksab günekoloogi vastuvõtt u 700 lempirat, riiklikus haiglas 6 tundi.
Teie haiglareporter,
S.
Tuesday, May 17, 2011
Migratsiooniametis
Välismaalased võivad Hondurases ilma viisata viibida täpselt 90 päeva. Viisa saamisest ei tasu aga unistada - eelmisel aastal ei tundnud me selle haisugi.
Kuidas on siis võimalik riigis legaalselt viibida rohkem kui 90 päeva?
Variante on mitmed.
1)Käia Costa Rical (minek 2 päeva, tulek 2 päeva ning palju raha)
2)Käia Bellizes (minek ja tulek käib kähku, kuid praamipilet on kirves)
3)Käia Guatemalas, El Salvadoris või Nicaraguas (uus seadus, mis lubab uue "90 päeva" saamise eesmärgil ka nendes riikides käia, jõustus alles natuke aega tagasi ning migratsiooniamet seda ei soovita, sest piiriametnikud ei pruugi sellega kursis olla ning nii jätavad nad passi uue templikese panemata. Honduras - võimatu, et informatsioon jõuaks kõigini!)
4)Omades karistusregistri (notariaalselt) hispaania keelde tõlgitud ja apostillitud varianti ning ingliskeelset tervisetõendit on võimalik 20 dollari eesti kuus taotleda Hondurases viibimise loa pikendamist.
--> Oh imet, just viimane variant läks kasutusse!
Nõutud pabereid mul teistkordsel Hondurasesse naasmisel otseloomulikult ei olnud, kuid kuna Ladina-Ameerika riikides võtab kõik aega, ei olnud minu eelmist (pooleteise aasta tagust!) viisa taotlist veel ametlikult suletud ja ma sain samade dokumentide alusel oma "pikenduse" ära teha! :)
Keegi mind sellest informeerima muidugi ei tulnud, vaid kõik tuli välja siis, kui mind kutsuti minu endisesse vastuvõtvasse organisatiooni ICYE-sse allkirja panema.
Seal olles tuli jutu sees välja, et lõpuaruande esitamiseks on neil niikuinii minu viisat vaja ning seetõttu võin ma selle siin olles sama hästi ka kätte saada (kui veab!). Viisa saamine võtab ka muidugi aega, nii et kui hästi läheb, saan ma kuu aega enne äraminekut aastase Hondurase viisa - ideaalne, või mis? :D
Igasugune paberimajandus on omaette ooper. Alates sellest nädalast asub migratsiooniamet uues kohas, mistõttu oli kõik veelgi keerulisem. Eelmisel aastal ajas ICYE meie migratsiooniasju, kuid sel aastal sain ka mina migratsiooniametiga tuttavaks (kuigi abivalmis ICYE direktor David tuli vaese välismaalasega kaasa).
Esimene asi, mis migratsiooniametisse jõudes silma torkab, on metsikult pikk järjekord, mis mitmesaja meetri loogeldes esiuksest välja ulatub. Esimene emotsioon, mis mind valdab, on hirm, kuid see möödub kähku, kui David liigub julgelt järjekorrast mööda ukse juurde ning teatab valvurile, et me tulime "pikendust tegema".[Järjekord oli passide saamiseks, mis on hetkel üsna keeruline, kuna passide valmistamiseks kasutatav paber olevat otsa saanud.] Saame sisse, kuid sees peame me siiski ootama. Kui me lõpuks "löögile saame", ei anta mulle minu üllatuseks esialgu mingit "pikendust", vaid ainult arve, mis tuleb KOHE pangas ära maksta. Sealsamas migratsiooniametis on Banco Atlantida, kuhu me jooksujalu suundume. Kahest kassast töötab üks ning järjekord on 50 meetrit.
20 dollarit saab lõpuks makstud ning nüüd on vaja tagasi migratsiooniametisse minna. Pikast sabast mööda, väike selgitus valvurile, väike järjekord "pikenduste" akna juures ning lõpuks antaksegi mulle roosa paber, mille alusel saan ma oma "pikenduse" kolma päeva pärast kätte.
Hondurase paberimajandus on kohutav. Ajakulu on metsik ning informatsioon puudulik. Eesti pole täiuslik, kuid vähemalt kasutame me arvuteid ja Inernetti!
Teie migratsioonireporter,
S.
Kuidas on siis võimalik riigis legaalselt viibida rohkem kui 90 päeva?
Variante on mitmed.
1)Käia Costa Rical (minek 2 päeva, tulek 2 päeva ning palju raha)
2)Käia Bellizes (minek ja tulek käib kähku, kuid praamipilet on kirves)
3)Käia Guatemalas, El Salvadoris või Nicaraguas (uus seadus, mis lubab uue "90 päeva" saamise eesmärgil ka nendes riikides käia, jõustus alles natuke aega tagasi ning migratsiooniamet seda ei soovita, sest piiriametnikud ei pruugi sellega kursis olla ning nii jätavad nad passi uue templikese panemata. Honduras - võimatu, et informatsioon jõuaks kõigini!)
4)Omades karistusregistri (notariaalselt) hispaania keelde tõlgitud ja apostillitud varianti ning ingliskeelset tervisetõendit on võimalik 20 dollari eesti kuus taotleda Hondurases viibimise loa pikendamist.
--> Oh imet, just viimane variant läks kasutusse!
Nõutud pabereid mul teistkordsel Hondurasesse naasmisel otseloomulikult ei olnud, kuid kuna Ladina-Ameerika riikides võtab kõik aega, ei olnud minu eelmist (pooleteise aasta tagust!) viisa taotlist veel ametlikult suletud ja ma sain samade dokumentide alusel oma "pikenduse" ära teha! :)
Keegi mind sellest informeerima muidugi ei tulnud, vaid kõik tuli välja siis, kui mind kutsuti minu endisesse vastuvõtvasse organisatiooni ICYE-sse allkirja panema.
Seal olles tuli jutu sees välja, et lõpuaruande esitamiseks on neil niikuinii minu viisat vaja ning seetõttu võin ma selle siin olles sama hästi ka kätte saada (kui veab!). Viisa saamine võtab ka muidugi aega, nii et kui hästi läheb, saan ma kuu aega enne äraminekut aastase Hondurase viisa - ideaalne, või mis? :D
Igasugune paberimajandus on omaette ooper. Alates sellest nädalast asub migratsiooniamet uues kohas, mistõttu oli kõik veelgi keerulisem. Eelmisel aastal ajas ICYE meie migratsiooniasju, kuid sel aastal sain ka mina migratsiooniametiga tuttavaks (kuigi abivalmis ICYE direktor David tuli vaese välismaalasega kaasa).
Esimene asi, mis migratsiooniametisse jõudes silma torkab, on metsikult pikk järjekord, mis mitmesaja meetri loogeldes esiuksest välja ulatub. Esimene emotsioon, mis mind valdab, on hirm, kuid see möödub kähku, kui David liigub julgelt järjekorrast mööda ukse juurde ning teatab valvurile, et me tulime "pikendust tegema".[Järjekord oli passide saamiseks, mis on hetkel üsna keeruline, kuna passide valmistamiseks kasutatav paber olevat otsa saanud.] Saame sisse, kuid sees peame me siiski ootama. Kui me lõpuks "löögile saame", ei anta mulle minu üllatuseks esialgu mingit "pikendust", vaid ainult arve, mis tuleb KOHE pangas ära maksta. Sealsamas migratsiooniametis on Banco Atlantida, kuhu me jooksujalu suundume. Kahest kassast töötab üks ning järjekord on 50 meetrit.
20 dollarit saab lõpuks makstud ning nüüd on vaja tagasi migratsiooniametisse minna. Pikast sabast mööda, väike selgitus valvurile, väike järjekord "pikenduste" akna juures ning lõpuks antaksegi mulle roosa paber, mille alusel saan ma oma "pikenduse" kolma päeva pärast kätte.
Hondurase paberimajandus on kohutav. Ajakulu on metsik ning informatsioon puudulik. Eesti pole täiuslik, kuid vähemalt kasutame me arvuteid ja Inernetti!
Teie migratsioonireporter,
S.
Koopaid avastamas
Juba mõnda aega tagasi käisin Yoro lähistel ühte koobast uurimas. Koopa nimeks on La cueva del Tigre (tiigrikoobas).
Kogemus oli huvitav, kuid pettumust valmistas koobaste räpasus. Hondude haridustase prügiamajanduse koha pealt on üsna puudulik ning minu suureks pettumuseks oli koopa sisemus täis tühje krõpsupakke ning kasutatud kondoome. Olen oma silmaga näinud, kuidas lastele lihtsalt ei õpetata, et prügi asukoht on prügikastis... kuid ega neid prügikaste eriti lihtne leida ka ei ole.
Koobastest saab alguse jõeke, mille kaudu on võimalik koobastest välja jõuda.
Avastusmissioon.
Koopamatkajast Sofia
Täissoditud koopaseinad
Koopast väljumisel on tehtud väike järveke. Vesi on jääkülm! Que rico!
Teie koopareporter,
S.
Kogemus oli huvitav, kuid pettumust valmistas koobaste räpasus. Hondude haridustase prügiamajanduse koha pealt on üsna puudulik ning minu suureks pettumuseks oli koopa sisemus täis tühje krõpsupakke ning kasutatud kondoome. Olen oma silmaga näinud, kuidas lastele lihtsalt ei õpetata, et prügi asukoht on prügikastis... kuid ega neid prügikaste eriti lihtne leida ka ei ole.
Koobastest saab alguse jõeke, mille kaudu on võimalik koobastest välja jõuda.
Avastusmissioon.
Koopamatkajast Sofia
Täissoditud koopaseinad
Koopast väljumisel on tehtud väike järveke. Vesi on jääkülm! Que rico!
Teie koopareporter,
S.
Semana Santa
Tere!
Jah, olen siiski elus, kuid blogitamisest veidi võõrdunud. Ma saan 100%-liselt aru inimestest, kellel pikemaks ajaks välismaale minnes, blogitamine mingi hetk tagaplaanile vajub. I've joined the club!
Aga ma üritan oma viimase aja juhtumised siiski lühidalt kirja panna.
Kõige tähtsam ja kõige meeleolukam oli kindlasti Semana Santa (tõlk "Püha Nädal"), mis on meie Suure Reede pikem variant. Eelmisel aastal käisime tüdrukutega troopilisel saarel Utilal, selle aasta eelarveprobleemide tõttu ma midagi nii suurt ette ei võtnud ning veetsin terve nädala ühe sõbra tädi villas. Villa asub põhjarannikul Omoa lähistel, 18 km kaugusel Hondurase suurimast sadamalinnast Puerto Cortesist.
Villa oli Semana Santa ajaks renoveeritud ning oli silmnähtav, et mu sõbra sugulased rahapuuduse käes ei kannata (loe "Vaprate ja Ilusate" sissekannet! )
Luksus oli täielik ning toit vapustav.
Minu igapäevane tegevus.
Väige gurmeetoidu näide - krevetipasta.
Võrreldes Utila ja Roataniga on lainetus üsna võimas!
Õhtuti sõitsime tavaliselt Puerto Cortesi pidutsema. Terve Puerto Cortesi rand oli muudetud söögi- ja tantsukohtadeks. Kogemus oli võimsam kui La Ceiba karnevali ajal! Erinevalt Tegucigalpast ei suleta mujal Hondurases kõik kell 2 öösel ning pidu kestis hommikuni.
Semana Santa lõpus avastasime me Omoa lähistel ühe pisikese loomaaia, mis lõppkokkuvõttes oli palju võimsam "päris" loomaaiast Tegucigalpas. Sissepääsutasu oli üsna krõbe (185L), kuid see oli seda väärt.
Lapsemeelsushoos.
Jaanalind (kõik imestavad siiamaani, kuidas miski võib minust pikem olla:P)
Armas loomake, mille eestikeelset nime ma kahjuks ei tea.
"Väike" laguunike sealsamas pargis.
Meri. Endiselt sealsamas pargis.
Guess who on torust alla laskumas? Endiselt sealsamas pargis.
"Ära puudu!"
Mängime väikseid lapsi ja ratsutame tapiiri seljas :)
Teie ökonoomne loomakorrespondent Omoas,
S.
Jah, olen siiski elus, kuid blogitamisest veidi võõrdunud. Ma saan 100%-liselt aru inimestest, kellel pikemaks ajaks välismaale minnes, blogitamine mingi hetk tagaplaanile vajub. I've joined the club!
Aga ma üritan oma viimase aja juhtumised siiski lühidalt kirja panna.
Kõige tähtsam ja kõige meeleolukam oli kindlasti Semana Santa (tõlk "Püha Nädal"), mis on meie Suure Reede pikem variant. Eelmisel aastal käisime tüdrukutega troopilisel saarel Utilal, selle aasta eelarveprobleemide tõttu ma midagi nii suurt ette ei võtnud ning veetsin terve nädala ühe sõbra tädi villas. Villa asub põhjarannikul Omoa lähistel, 18 km kaugusel Hondurase suurimast sadamalinnast Puerto Cortesist.
Villa oli Semana Santa ajaks renoveeritud ning oli silmnähtav, et mu sõbra sugulased rahapuuduse käes ei kannata (loe "Vaprate ja Ilusate" sissekannet! )
Luksus oli täielik ning toit vapustav.
Minu igapäevane tegevus.
Väige gurmeetoidu näide - krevetipasta.
Võrreldes Utila ja Roataniga on lainetus üsna võimas!
Õhtuti sõitsime tavaliselt Puerto Cortesi pidutsema. Terve Puerto Cortesi rand oli muudetud söögi- ja tantsukohtadeks. Kogemus oli võimsam kui La Ceiba karnevali ajal! Erinevalt Tegucigalpast ei suleta mujal Hondurases kõik kell 2 öösel ning pidu kestis hommikuni.
Semana Santa lõpus avastasime me Omoa lähistel ühe pisikese loomaaia, mis lõppkokkuvõttes oli palju võimsam "päris" loomaaiast Tegucigalpas. Sissepääsutasu oli üsna krõbe (185L), kuid see oli seda väärt.
Lapsemeelsushoos.
Jaanalind (kõik imestavad siiamaani, kuidas miski võib minust pikem olla:P)
Armas loomake, mille eestikeelset nime ma kahjuks ei tea.
"Väike" laguunike sealsamas pargis.
Meri. Endiselt sealsamas pargis.
Guess who on torust alla laskumas? Endiselt sealsamas pargis.
"Ära puudu!"
Mängime väikseid lapsi ja ratsutame tapiiri seljas :)
Teie ökonoomne loomakorrespondent Omoas,
S.
Thursday, April 7, 2011
Tegucigalpa
Nüüd olen tegelikult juba poolteist nädalat Tegucigalpas olnud.
Meil on suvi käes - päike kütab ning pilvi pole, vihmast rääkimata. Päeval tõuseb termomeetrinäit pea alati üle 30 kraadi. Tänavad on tolmused ja õhk on väljaheitegaasidest paks - ülerahvastatud linn, kus auto väljaheitegaaside limiteermiseks ei eksisteeri ühtegi seadust, pole selles kliimas eriti nauditav. Vaatamata kõigele öeldakse, et Teguz on fresco (jahe), San Pedro Sulas on meie päevased, jahedad temperatuurid ainult öösiti.
Võin teid positiivselt rõõmustada - mu kaal ja kuumus on pöördvõrdelises seoses. Kuumus tõuseb, söögiisu langeb ning koos sellega ka kaal. Paari nädala pärast on tulemas Semana Santa (meie Suure Reede pikendatud versioon, kuid erinevuseks on see, et kõik lähevad randa) ning paistab, et mul õnnestubki bikiinivormi saada.
Paar nädalat tagasi oli siinne olukord üsna heidutav, sest õpetajad streikisid (minu meelest pigem mässasid). Juba Yoros viibides tekkis mul väike hirm Teguzisse naasta, sest uudised ja fotod olid hirmutavad. Latiinod on emotsionaalsed ning kui kuskil on võimalik seda ükskõik kuidas väljendada, seda ka tehakse. Põletati kumme, politseid loobiti kividega, Ameerika saatkonda piirati... mida vaid ei tehtud. Nüüdseks on kõik läbi, kuid see jama kestis paar nädalat. Riiklikud ülikoolid, koolid ning lasteaiad olid terve selle aja suletud ja inimesed veel imestavad, miks haridustase nii kehv on.
Kõik inimesed minu tutvusringkonnas taunisid tekkinud olukorda ning mõistsid õpetajaid hukka. Kuulduste kohaselt pole nende palgad üldse nii madalad, kui arvata võiks ning streike korraldatakse ainult laiskusest. Samas enamus tänaval "mässajatest" polnud üleüldse mitte õpetajad, vaid mingid suvalised jorsid. Kardetakse, et tegemist võib olla eelmise, riigist välja saadetud presidendi Mel Zelaya palgatöölistega... Eks me lähiajal näeme.
Teie märulireporter Tegucigalpas,
S.
Meil on suvi käes - päike kütab ning pilvi pole, vihmast rääkimata. Päeval tõuseb termomeetrinäit pea alati üle 30 kraadi. Tänavad on tolmused ja õhk on väljaheitegaasidest paks - ülerahvastatud linn, kus auto väljaheitegaaside limiteermiseks ei eksisteeri ühtegi seadust, pole selles kliimas eriti nauditav. Vaatamata kõigele öeldakse, et Teguz on fresco (jahe), San Pedro Sulas on meie päevased, jahedad temperatuurid ainult öösiti.
Võin teid positiivselt rõõmustada - mu kaal ja kuumus on pöördvõrdelises seoses. Kuumus tõuseb, söögiisu langeb ning koos sellega ka kaal. Paari nädala pärast on tulemas Semana Santa (meie Suure Reede pikendatud versioon, kuid erinevuseks on see, et kõik lähevad randa) ning paistab, et mul õnnestubki bikiinivormi saada.
Paar nädalat tagasi oli siinne olukord üsna heidutav, sest õpetajad streikisid (minu meelest pigem mässasid). Juba Yoros viibides tekkis mul väike hirm Teguzisse naasta, sest uudised ja fotod olid hirmutavad. Latiinod on emotsionaalsed ning kui kuskil on võimalik seda ükskõik kuidas väljendada, seda ka tehakse. Põletati kumme, politseid loobiti kividega, Ameerika saatkonda piirati... mida vaid ei tehtud. Nüüdseks on kõik läbi, kuid see jama kestis paar nädalat. Riiklikud ülikoolid, koolid ning lasteaiad olid terve selle aja suletud ja inimesed veel imestavad, miks haridustase nii kehv on.
Kõik inimesed minu tutvusringkonnas taunisid tekkinud olukorda ning mõistsid õpetajaid hukka. Kuulduste kohaselt pole nende palgad üldse nii madalad, kui arvata võiks ning streike korraldatakse ainult laiskusest. Samas enamus tänaval "mässajatest" polnud üleüldse mitte õpetajad, vaid mingid suvalised jorsid. Kardetakse, et tegemist võib olla eelmise, riigist välja saadetud presidendi Mel Zelaya palgatöölistega... Eks me lähiajal näeme.
Teie märulireporter Tegucigalpas,
S.
Subscribe to:
Posts (Atom)
